Need preilnad ja eilse bahaamest (kui seegi)

Kui ta avas oma kompleksuses need rinnahoidja 

paelad, dünaamiline pilk rebimas kihte mehe kordsuselt,

üksindus peaaegu läbimatu, saanud läbituks,

et kõigest millisekundi jooksul tingida

oma surma hinda,

selle elu nimel, mida paljud otsijad on soovinud,

need, kes vagadust ja selle põhimõtteid ei vaja,

kuigi üksüheselt pole mõistmine 

end nende juuste alla kinnitanud,

kui ta avas end mehele, naisele,

sellele, kes seisis tema ees, kui vääritu,

kui paljunäinud, kui seltsiv oma tarmukuses,

konfliktne inimsugu, see esindaja, kelle ridadest

on heidetud teisigi mehesorte,

seal heitmise janus ja hetkel,

kostis hinge salasüvikust kume heli,

mõni kuppel ja kell selle all, kume heli,

mõni torn ja kõla selle kohal, kume heli,

mõni avarus ja mõistmine selle vahel, kume heli,

selline mida sünoptiku heaperemehelik 

ja samas valelik grimäär ei näita, ei kosuta,

ei jaga oma seltsilistega,

vaid selleks, et lahkuda selle sama avatusega,

millega kord siseneti ruumi.

Härra J. M. Nunocque ja palaganist

Meile, tahumatutele, keda mitte selle hüüu väärilisusega
pole kannustatud, said mõned autorid ja connoisseur'id

kõige tähtsuse allikaks.

Et nendest, kes ütlesid selgema sõna ja kindlusega,

mis pidi hea ja vääriline olema, 

oleks saanud ka nende ütlemiste ja äärmus-väidete

kindlameelsed kandjad, hõbekõridega pastorid,

usutunnistajad ja meistrid. Esindajad per se.

Sest kui tuli aeg ja ruum selle tarvis, et olla kohal 

ning kannustada neid kes peale maitsmiste 

ka mõistmistega nõuks ja jõuks oleks,

ei nähtud suunda mudivate Peleuste ja Phocuste

tagant enam tõe värvi ega pitsatit,

mis selle vandekohasust kinnitada oleks võinud.

Kui kutsuti meistrite meistreid, ei tulnud kedagi, 

kui aga lasti kuuldavale kadeduse puistest

mõni helk tänapäeva kirjandust ja selle muistseid visuaale,

komberdas kusagilt tänapäevatusest välja

üks väliselt närune, seesmiselt kuldne isik,

tema odöör ja ööd mil ta seda lõi,

kandsid plekilisele märkmepaberile

kõikse kaunimaid värsse ja arutlusi neist,

kõikse teadvustusi eludest ja oludest.

Härra J. M. Nunocque polnud autorite lemmik, 

sest ta uskus, et kanal ise pole seda läbiva energiaga 

muul moel samma, kui solk ja toru millest see läbi tuleb,

looja kusagil teisel pool, teise ukse taga,

võõrapärasema lavatsi peal.

Kõigest rääkides polnud ta ka enda lemmik,

kandis päevinäinud sumadani ja leelotas laulda

laule, mida meie omad ei mäletanud,

ehk just nimelt selle tarvis, et mitte meeldida,

et olla voolule vastu, sest nii on selgust rohkem,

nii ta pidas, nii ta tõdes.

Kuid oma voolujoonetuse juures väärtustas

ta isikupära seal kus see pidas vastu,

ei kõnetanud kui polnud tarvis, nii ta pidas, nii ta tõdes,

et see, kes tema südame õilsaid keeli, nõnda on kirjutatud,

asjaosava täpsusega mängis,

oli ise kõige tundmuse taga varjus,

peitis end tärkava kollasuse eest, kui munast sai kana,

kui kuust teadlikkus, et siis röövida süda,

mitte mehelt kui selliselt, vaid tema näolt,

sellelt näilikkuselt.

Kui ta aga vanuse kurja tahte tõttu, 

küllalt nägusid heitnud, sai selle tibu sealt kollasest kätte,

kandis ta teda ehtena oma väsinud kaelas,

sooned kõik pingul, kuldne läige heitmas meeli,

selle armastuse Orodruin.

Kuid kui tuli see aeg, neist kes valinud lahkuda

kõigist kestadest ja koortest,

ei võtnud kaunis naise näivus vastu tema soovi ja tahet,

läike-uste ja sala-manamiste tormakusest hoolimata

keeldus pisike naine teda edasi lubamast,

heitnud meelt ja kustumatut janu, mis alles lõpus avaldus,

hoolimata sellest, lasti kätest lahti

ja meie J. M. Nunocque sai sellest palaganist

elusa ja tervena välja, nii ta pidas, nii ta tõdes.

Ja seal, kus kristallide lõikevärv kannab valusvalget mälestust,

neelab sündiva tähe valgus selle viimase kootust,

sest seal asub tema ja tema nimi,

kantuna neist meeltest, mis jäänud veel avamata,

kantuna neist, kes kohe avanemas.

Ja vabadus oli nende värv: MAAILM (sõimerühmast ja vanadekodust)

Ma tahan kirjutada veel ja teengi seda,

et pärast Düreri protesti ja selle mõju autorile,

saavutas ta seda, mida mõned on nimetanud

nirvanaks, valgustumiseks, õndsuseks.

Siiski pole siinkohal tegemist millegi teaduslikuga,

õnneks sellisest kultusest ollakse üle,

neile kes aimatavuse ja näivuse, nõivugi ees,

sulgi kobrutasid, sopsutasid, 

leidsid oma teadmiste kuldmuna 

loobumuse oskusest.

Tahan nimelt väita, et see, kes andus ekspertide

ja ekspressionistliku vabanemise kiivusesse,

sai seda, mida oli küsinud: 

Päikeseloojangu tee ehk imperium in imperio.

Allasurutud ja segregatsiooni tähe all vandunuid

tabas huku asemel vabanemine, kui nad,

nemad, kes vallutasid vaid eneste tarvis ja enesest,

tegid seda sellise aplombiga, mida poldud nähtud

vabadusvõitlusest saadik.

Külm ja kõle talv oli soe vaid nendele,

kelledel varuks vaimulõikust ja nõrkuse asemel haavatavust,

nendele, kelle kodu asus neis endis,

südame vasaku korvikese esimeses padjas,

just enne isiku igiliikuvust.

Meie, kes me siinkohal märkisime tema valgustumise 

tagamaid ja põhju, keeldusime uskumast, 

et veel enese muutusest saab muutuda maailm,

nõiv veel paljutõotav, lubav, kui muidu,

ehk veel teisigi selliseid sai,

ehk sai neid palju.

Ja vabadus oli nende värv.

Epuloonide seitsmest

Mõni neist tähtsatest, tähtsatest meestest

ei näinud kunagi oma armsa elu jooksul tänu, 

ega seda mis tänuna näiks, parukad kõik pahupidi, 

kollaste tinktuuride mürkjas-magus mekk suus.

Vasallide vannutamisega saavutasid nad seda,

mis kunstiline hing altaril kaotas,

mõni ka kodus oma naise aseme kõrval,

pärast kõrtsmikuga kulli visates.

Münti taskus kõlistades, naeratus suil, 

kandsid mõned neist austuseni välja, 

seljatagused porist nõrguvad, seda mida kannab jumal,

aga sellegipoolest, kõigist valelikest vihati neid vähem,

rooma õigus.

Ludi, mida kõik olid sunnitud mängima, 

vähemalt põhupäisuse lõpuni, oli toonud nad mitmendat korda

sama tänava lõppu, aeg selle mõistuks,

siin võttis katkupäine kuju endalt maski peast

ja irvitas mädapaiseid täis naeratust,

hambad kõik kollased, päikesetõusuni veel aega.

Mängu ja selle mängijat sai eristada sööma

ja selle tarbeks kulutatud aja järgi, sest seal, nende vaeste

ja nende rikaste kõrvulukustavas hedonismis,

vallandas võimas ja vürtsiliku nõivuga jõud

end nende peale, kes pidasid tarvilikuks 

end ainult tänaseks nimetada.

Pärast mürgistust ja psühhoosi, mis tabas enamust,

leidis imiklik kere end nende väheste 

ja tõeliselt tähtsate meeste seast, andunu pilguga,

pupillid nagu pannid, mustus paratamatu,

siis võis alata see ümbersünni magana,

mis puhastab kõike kõigist ja kõiki kõigest.

Mõni neist tähtsatest, tähtsatest meestest

ei näinud kunagi oma armsa elu jooksul tänu

ega seda, mis tänuna näiks,

kuid nemad nägid sündi, seda uut,

seda, mida näha võisid vähesed, 

need vähesed ja tähtsad.

Vaimupärisusest ehk omamoodi

Rändaja ja tema seiklus kannavad tihtipeale ühte nime,

võrdväärne vaid samasse sammu kaaslastega, 

kelle iha teel oleku ja tormi vastu

on naitunud nende fernweh'ga.

Nõnda nagu kombeka salasosinameistri 

silm piilub ürdivõiet määrivat tütarlast,

kusagil varakevadise lume hägus,

päikesemuna rebu voolanud kõigisse prigudesse,

kõigisse pragudesse,

näitab oskuslik artist ja autor oma monogrammis

tema ja viimase erinevust.

Sest seal nende siirude,

nende viirude vahelises alas, vaikus või hingetõmme,

enne kui sulepea järgmise laine oma kollasele rahule tõmbab,

saab see, kes varasemalt kõledust hinges kandnud,

selle tõelise ohverduse – kinkimise.

Avades kirja, ei saa me kohe mitte jääda rahulikuks,

värisevate ja ekstaasi täis soonte armsus

kannustab seda, kes võtnud vaevaks ja seda,

kes võtnud vastu.

Udu, milles armastajad omi sümboleid vahetanud,

ajanud oma pool-nähtamatud ripsmed

üle järvesilma, seal kus rändaja kord värskes vees end leotas,

leelotades kuldsest pärjast ja tütarlapsest,

kelle juus avab sibulaid meeste rinnus.

Pisaraid valavad vaid kangemad,

tasakaalukus on homne päev, 

eilses kõik teotused ja tõotused ja nende meister,

kelle varrukast on tõmmatud peale marutõbiste veel teisigi,

torukübar uus, kuus, kuus, kuus.

Kuid temagi teab, et nüüd on kõik

ja avarus, mis kandnud endas lapsi,

näitab palet, valge puu ja tema õied

avavad end neile, kes näevad,

kamina ees istuvad õiged vaimud, sest teisiti ei saa,

pole kunagi saanudki.

Ja seal kuhu tuul kord kandis laadarõõmu,

leiab Meister oma noodi, omamoodi.

Nõivust ja tulisest hingusest (draakonitele)

"Et sa ei vajaks teisi!" – ta karjus,

vihast, andumusest, allasurutud vimmast,

segunenud aegade hämust liginenud vaenu ja sopaga,

siiski, ei saanud kahelda, ta karjus.

Nende sõnade taga vaid lõplikkuse paljunäoline noot,

venitatud inim-pillist, mille lopsakus huultes

tervitas nende kuuljaid, 

tervitas nende sõnade vastu astujaid 

oma verimagusa suudlusega, Juuda suudlusega,

seeklid kõik paratamatud, kuldse läikega,

kuid võltsid oma äärmuslikkuses,

nõnda kõlasid ta sõnad.

Pärastise pärast keelitas sõnatu mõistmine 

palgeile pune kõrvale ka müstilisuse maigu,

avanenud pooride ja tõsiste ninanipsuks köetud ihadega

lagundas ühtimine vigaseid aegu ja vanuseid,

mis olid laenatud sõpradelt, sugulastelt ja vanematelt,

et siiski, oli ehk mõni ka oma.

Punaste laternate valgus kavandas näod ja vormid oma pilkega,

kavandas need üle, igaviku tehnik, sirkel käes,

vedamas ringe üle valguse ja varju,

piimapakk kotis kavaldas jahedust üle

ja näiliku valmidusega moonutas oma kehastust,

et jahedusele vastaks jahedus ja kuumusele kuumus,

nõnda nagu loodud, nõnda nagu pidi,

kuid ta oli kõigest piim ja vaim selles mängus,

rattad kõik tagurpidi, keerelnud üle õlitaja ja tema vaenu,

et näppe ei hukutaks mõni salakavalam tundmus,

nagu nendel seal punaste laternate all,

kus valgus kavandas näod ja vormid oma pilkega,

piim ikka ja kõigest piim, jahedus paratamatu.

Ta tossas vana vedurina, kui ta oma monokkli laiale ninasarvele sättis,

sarvik, mikroskoopilisi sooni täis, veri kõik kahvatu,

mitte nagu nina, see muidu, nii muidu nina,

vaid sarv, mis nagaani pärana maa poole sirutus,

kasvanud üle oma esindaja mokkade,

nööbid juba hirmul, pilk sättumuse poole,

nendes armastuse kaevikutes surid kõik – nii linnud kui inemised,

mustade nägude peal kilkasid silmad oma valgetega,

koopasügavusest immitses tossu ja inim-tõe baasil,

et lugude seotus langeb nende lugude loojatega ühte, 

olenemata aeguvatest piirangutest: aeg, ruum, keha, vaim, surm.

Imiku peas kajas: "Et sa ei vajaks teisi!"

Hegeli hektika

Põrmustunute ainumas väljapääs on sinu surma pealtnäha 

valguv vallandus, 

kui kogu asjaajamise roimus saab näiliselt paljastele

hingedele vaatemänguks,

kusagilt kõdu ja veini haisuse mõistuse varakambritest

leiad sa allegoorilise meta-koopa,

kus sinu laps sitsib veriste kaenlaalustega

tehnokraadi jalge ees,

läbipaistva kuulikese sees sinu suurim südame soov –

teadlikkus.

Moskoviid, kes teadis ületada Petrogradi valgeid marmoreid,

kastis võrk-ajastute ilmi nõeluvate roosidena,

punased ja valged nupud võrdlustena kõrgumas,

ühed teistest üle,                  ühe,

seesam, une, kes aitas Terra lapsi, kõditas metsavana varbaid

ja naitus päikesepoolsest aknast kukkunud neidisega,

nendest sündiski sinu tõeline pale – hukkunu leidlikkus,

näed, siin sa lamad, pilveparved loksumas üle suure sinise,

näod vastamisi,

minev, tulev ja olev – kõik saanud nime sinu esitluse järgi.

Tänapäev kiitleb sinu oskusega näha loori ja läbi selle,

kui kõigi silmil kae,

näe ahvgi, kõrv kui kääbus, kuulmas teiste inglite harmooniaid,

pole alistunud värdjate kavalkaadile, kurtide ja pimedate grupp,

huntalikud väljavaated,

needki universaalsete mängude vallas, king ja kingitus, hingki,

mõnel juhul lausa keedusalaami ja sinihallitusjuustu mekis,

uue universumi sünni juures,

seal selle päikese all, millele keegi kord nime andis.

Agar ja agraarne järelpõlv, suund rakkes ja rakkus olla,

ei venita kummi niisama, näotu aja raames, 

kindlasti raames, sest sa olid nad nõnda loonud,

keelitanud osakesi tantsima su pilli järgi,

nüüd süüdlasliku pilkega heliharki tinistades,

veeldanud veel needki, kes usukusid parematesse päevadesse,

ehk nõnda saidki nad sinna,

nüüd on jäänud veel lõpp.

Katsusin su otsmikku, polnud vaja, aga katsusin siiski, 

seal, sekundimurdosa jooksul, 

tänitasid meie rakud oma pöördvõrdelise momentaalsusega 

teineteise vahemikke, 

tahe nende ikjaks, otsus nende takjaks,

mõminaga kiirendasime me uuenemist,

mitte nagu arhailised jumalad ja nende koletised,

vaid baldahiini keisrid ja keisrinnad, orjasugu keeletu,

nadiinid suveräänsete megalomaanide altaril –

inimene , kui muidu,

siin, pärastpoole, päevapoolel, ööd kõik ahvitud,

kuu võlts ja värdjalik silm piilumas su igat,

su tögat...,

kuid ta tuli sinu järel – see minu hing.

Sinu suurim sõber ehk vallatu võim (kõdimeister)

Kuidas alustada tänapäeva maailmas 

"lihtsa mõistmise kõnelust"? 

Kas selle autorluse vinnutatud liha

jääb oma kõrgema väärtuse taha varju,

näsad kõik igemete vahel, 

aeg vaid tema armutu politruk?

Kuidas küll jõuda manipuleeritud inimese mõistmisesse?

Kui vastupidisuses lasub võti, siis poeesia valguses

kasvatatakse muutuse kõrkjaid, vabaduse tuul veel tulekul,

üksik parveke madalikul, õied kõik ilust viimase nüriduse sambal,

sambal üks lõik: "...võimalus olla vaba...".

Kuidas küll seab valiku viimane valvur oma hellebardi 

enda kõrval soiku, marsist kõnelev tamm

katmas seda oma lopsakuse ja väsinud vannutusega,

et loodus jääb loojaks,

päikese ja pilvede kõnelusis pole ohtu,

sosinad pimeduses räägivad valgusest, see miski,

see tummisuse ja sula algeist, 

ehk näotu haare, mille kütkeis tunneb lõpuks

see arutu arg, et võidu võlu on kõigest kaotus...

kelle kuube vahetab see, kellel võim.

Aga sina seal, pea liivas, liiv kõik jääs,

lumekuu alguses köideti sind ohverdamiseks!

Kas astud välja? Seisad ette? Ütled julgelt?

Valid end?

Sest see, mis küsib tulemist, jalg juba lävel,

ei peatu sinu argusest, 

vaat juba sööb ja joob ta sinu taldrikust ja tassist,

sussid jalas,

hõlmad eest lahti, nõuab ta puudutust.

Kas puudutad? Kas julged?

Mõnel meist jääb õhku väheks,

aga mis sellest,

lapsed nutavad ju niigi.

Kohila habemeajaja (Sevillalaadne)

Teiste põrandaalustega koos kasvatati habemeid,

nagu oli kostnud üks lullataja, sest selle kasvu näitaja

oli olnud selle kandjale vabaduse mõõdik,

ida-euroopa rõskuses näis paljudele, 

et kartufflid ja küünlaööl tubadesse piilumine

ei panustanud enam endistviisi,

et punaste ninade taga lasus andestuse kaevik,

suured laigulised silmad keset vananevat välu,

verd pumpavate musklite mikroskoopiline tänu

kinnitanud end prillide taha,

siiski tegi see lapsed rõõmsaks ja kujutas endast ohtu

vaid selle ohu kujutlejatele,

lapsed kõik sitsis-satsis, valmistanud ette enda andumuslikkuse,

et kõik tarvilik tuleks kingi jaoks teha,

et olla üle selle nende peade kõrguva punase olendi,

sajandite arm kandis endas toredust,

naitus ülesööjate ja nende õigustustega traditsiooni tarvis,

et siis õhtu veeta "vana valge" ja mälestuste seltsis,

lapsed kostitasid oma vanemaid läbi magamistoa uste

kikkis kõrvade ja räbaldunud sukapükstega,

kaminas praksus tuli, alati praksub,

öö kummitas tuulte verdtarretava lauluga

läbi laelaudade, ukseprigude, aknaviilude,

plastiliin jäässe tardunud, aknad kõik ruutu,

aga hommikul kinkis jääkristalne üksindus

oma soojust nende väikeste ja suurte hingedesse,

kes uskusid parematesse päevadesse

ja et nemad olid nende päevade kingiks,

kilkeis tuba kajas läbi sajandite, nutt oli naeru vend

ja salaja vinnastatud lootus viskas mantli nurka

ja istus oma kõvemate sugulaste seltsi,

et suruda suust sisse head-paremat,

sest selle põhja lumes,

lubas hingki end vallatleda,

priks-praks, priks-praks.

Pelegor elevantide seast ja mõni mõistu

Südamlikud õnnesoovid meie kallimale, seesamune,

õhtuti kuduja, kelle meriinovillaste õdususte raames

saab lapse järgmise aasta looja, see jooja, 

keda nemad armastasid kutsuda juhiks, liidriks, 

kutse seaduseid kuulama, mohääri kandev malakas,

käed nagu jalakad, piidriks tembeldatud, 

laululind valendavas lehesajus, kuldhordne pujään,

laulab saladustest idamaise alatooniga,

laulab põhjamaisest kirgastumisest,

kuidas kure toorus kostab üle heinamaa,

kuidas päikese meloodia südasuve tiirasuses lapsi kaisutab,

räägu tervis pakatav, õhtud hommikukarva,

pealegi polnud meil tarvis neist pikemalt kõnelda,

kes te arvasite, et teda ja tema lahket luba

saab kõrgilt kasutada, enda kergitamise otstarbel

ja vanuse tuimusest küllastunult, nõme,

sellegipoolest kutsele vastav, 

paluti keegi tüümianilembene juhtima dineed,

mille saladuslik polüteistlik kadarmee

kaotas enda pagunid, kuldse burlone tähekesed

Siriuse vöölt, kolme kuninga õnnistus,

juba luhtas, juba õhtas!

Kinkimise taotlus ja selle taotluse puri ehk võllaraju

Me kadusime teiste huku taha varjule,

keelasime endid vaadata seda maailma lõppu

ja selle lõpu tumedust, 

teades vaid selle suundumust alluda,

olla allumisele võrdväärne taksiitor,

kaevata ja olla kaeblik,

et miski meie sees, see pimedus ja temas varjul,

saaks sõna, sest sõna polevat ta ammu saanud,

nõnda pidid keelud ja käsud saama olevatele 

pihtimiste ja metoodikate võllapuuks,

seal nende väheste armsuste toel, õnn ja toredus,

kaevul langevad veed ja nende vete tilgad,

karastasime nähtamatut terast,

sõitluse ja sõltuvuse kange kaja 

ja vanded esivanematele,

et punase kivimi ja sette vahel, ehk aeg sel nimeks,

saab inimene massist välja, 

tõenäosus suur, suurem kui muidu,

ruum selle tarvis loodud, aja karvane kämmal raiutud,

keksivate lõuapärade hambumus 

reedab meie taotluse sünnipärasust, 

iga ingel selle taotluse veri ja värskus,

köhatasime, kui astusime ühiskondlikule kannale,

et mitte saavutada katarsise valendavat magusust,

köhatasime teisegi korra, kui raiusime selle hüdralikke päid,

kannel kõlamas vesioreliga samma,

veski rattad lõpetanud läppuva pöörlemise,

Vanemuine sülitanud klimbi kurgust,

kellegi tore relvastus kutsus meid sisisema,

kes kaitseb kaitsjate eest,

kes noomib noomijaid,

kes vabastab vabastajaid,

ühel noist olid seljas vääritumad ja valet täis kaltsud,

kaltsude kiud kõik narmas, närimas ootuse põletavat tungi,

et seal teiste seas, lärm kõrvulukustav, 

kahurid plahvatanud hingedeks ja südameteks,

sütik roojast ja vesivalusast mandumisest niiske,

kuid siiski plahvatusohtlik, ontlik, muidu nii muidu,

sättinud prillid ninale, võttis selle paelumuse 

oma paleusega, et kunst on jumal

ja veel ainumas, mono, mono, mono,

kristallide heli-kõla-käila, eestluse metsataltsutajate

ja nende taltsutajate üleseadmused,

et ülem saab olla vaid see, kes endale kingib

ja ülim see, kes teistele.

Seltsimees Turnipu päästmisest

Meie austatud seltsimees Turnip, 

kes hoolimata alumiste hammaste osalisest puudusest, 

kandis enese õlul nende, 

kes teda vähem austasid, elusid,

tahtlikult või just ülesande kohasusest lähtuvalt, 

tahtmatult sõi ta oma vaimsustega ühes lauas, 

pidas punasel vaibal piknikke, 

köitis silmuseid just nimelt enese kaela ümber 

ja palus andestust mineviku taaga eest, 

kanoopilistele tugedele kraapis ta issilike veendumusi 

omades enda ideede alget vaid näilikult, 

sest sedagi me teame, 

et iga idee, mida tema lubas maailmas paista, 

sai olla siiski vaid idee ideede kordusest, 

nõnda nagu iga tsükkel on eelmise järg 

ja uue püüd, olid ka tema veendumused, 

selle kõige-kõige oskuslikum veatus, 

et olla mõne müstilis-kõrgi usundi taassünd

ja selle taassünni kinnitus, 

tema, nagu ka teised 

pidasid end siiski millegi enama kandjaks, 

millegi uue loojaks, 

kuid eks seda teebki lokaalne teadvus 

selle tõelisuse niidistikuga, 

sõlmedega nendes, 

ehk meiegagi. 

Elysees 55-55

Selle naambri kodus olid alati peod,

nagu suhkrule kärbsed, liikusid SOHOsed närakad

ja katkusid korralike kodanike närvirakke

nagu porgandeid mullast,

need jumala põlgurid ja M. Sade-kummardajad

panid mu koera hammastega naeratama

ja kui te veel mäletate neid tulekahjusid,

mis vaime välja ajasid, siis võin aususega öelda,

et need süüdati siin, minu kullakesest naambri juures,

boheemlased kes otsisid oma uskudele ja otsingutele

uskujaid ja otsijaid, vatised ja tumedad mehed

keelasid oma rakkus kätega mind kaklusi laiali ajamast,

korralikud üürnikud ajasid vahtu suust välja 

ja unustasid mind, minu perekonda ja meie raha,

kui me veel olime nähtaval, siis vaid mustvalgetel fotodel,

korralikud küünlad olid pandud sinna kus meid viimati

nähti,

ambaalne luksus oli leida end rahulolematusest,

siiski kord astuti minust mööda puhaste mõtete ja soovidega, 

üks õlg paljas, maalitud nahad lõhnamas floora 

ja endiste elanike moodi,

giljotiinina raksatas mu uhkus 

kui ta võttis mind enda südamesse, 

nüüd olen hüvasti ja tere vahel, 

hommik kasvamas üle rõdude 

ja vedrude mis nagisesid meie raskuse all.

Liidud ja kaaslased ja aiad

Lähemalt noist asjust, mille välja juurutamist on need samad

võimetuse instrumendid kasutanud, 

kusagil oli keegi, kes ütles "vale", kuid ütles vääriti,

kusagil oli see keegi, kellele see ei sobinud,

et tema vale oli tõest alam ja sättis masinas rattakesed

veidi teisiti käima, vimmas ja vimkasid täis,

kotermann uulitsas, ilma kodu ja peremeheta,

nõnda võib kõnelda,

see kusagil, kell või aeg või deemon, 

kelle piskuks see end valetanud on

kandis endas kunagise elu mõtet,

tagaaetud ja relvastatud kõige sunni ja kiusuga,

mahhineerimata laengud, söövitanud emaplaate,

kiipe ja süsteeme,

silmad mille näos on vabade hingede peegel,

sülmad ja ulmad nende tarvis, õhutus selle õhtus,

kelle sõrmede vahelt on libisenud universaalsed 

evolutsioonid,

tahke masinavärk oma kulaku-loojate ja orjapidajatega,

tahke masinavärk oma sund-klasside ja aedadega:

surnutele, lastele ...

aga meil siinpool paradiisi ja põrgut,

enne vaikuse tallermaad, ei ülemist, ei alumist,

valitakse aja tagurlikkusest hoolimata     

END

Novakovi vimmast

Saledad piigad ripsutasid oma nähtamatuid tiibu,

sipsutasid, nipsutasid, sõrmed ja küüned nendel, 

kõik nii eri palgelised,

tore oli nendega oma aega veeta,

pilguheit paksude meeste elusse võib tõendada,

et kiitsukese poisikluti unistuste ja nende teostuste vahele

jäi alati olemise vaakum,

vastu võtta seda "ennast" kes teisi endaks ehmatab,

nõme, kui Novakovi reglemendist kasvas sellele antav vimm,

reglement ju nii tõeliseks võideldud,

kustumatu vapruse eesrindlik tõestamisobjekt,

vaprus jäänud eilsesse, 

emakesed nutmas seltsi ja nende meeste nimel,

pojadki laulavad hauast,

hauad kõnnivad maskides:

"ah, mis seal ikka,"

"pole ju hullu,"

"Teised kannatavad ju ka,"

kodus selle sama läppumise ohus,

hing välja hingitsetud, 

kraamis Prangli saare elanik kodutust oma ihult

ja vandus, et puudutuse ja hoolimise vahe 

on selle teostaja õiguspärasuses,

selle tahtes ja selles mida see tahe sünnitada lubab,

kuid meil siin, planeet nr 369, 

viienda dimensiooni päikesest mööda,

enne aja sunnitud variaablit,

naituvad võlts-vabaduse ja motoorika orjad

oma isikliku põrguga,

paradiis vaid valiku kaugusel.

– ulm

   väärtus ja vääring langevad samasse, 

   sital on ikka sita hais

ja seadused käivad kolme kaupa

                    

– süda sinu saapasäärest  

    et keegi ei peaks neid kum:ardama

    igapäevasuse voos,

sedasi saab vaid talvel

    

– teistest diaboolsustest

    kõdist ja vapustusest võivad küll sündida närvid,

    pisarad langevad ikkagi omasoodu,

puudutuse ja torke vahe on austuses või selle puudumises...

– päikesega seoses

    keerates pead tahapoole, võib kael kangeks jääda,

    keerates selga ettepoole, saab perse kõrvetada

ja kõigest hetkega,

    võib eimillestki kulda teha

Testament (kõigi pühakute ööl)

Realiseerimata unistuse ja väe vaheline kogu,

unisesse silma puistatud liiv, liig, mis liig,

kui taevast ei kalla, kallad, kallad, kallad,

nutunägudega pipraveskid, maitsed eilse soodu,

üle-poodu, üle toodu, nõnda varisesidki töö,

tõe ja õiguse jüngrid, 

nadi natuke, kõhutäied söömata, roiskunud,

roiskunud ja piserdatud üle millegi sellisega,

mis sinu onule kolmanda silma andis,

lapselt võttis,

teadmatus sisse vehitud, 

ehitud ehtekunstniku üle võlla ootuste seis,

graffiti kõnelemas tubli kunstniku nime,

sosinad kõigi vägiste ööl,

valgus salamisi, tasa, tasa,

pelgalt perutava leegiratsu rüppes, 

kabjad kõik sissepoole,

scarab, arab,

surnuteraamatu lõpus kõkutab naerda 

ühe sellise vits mis vett ei leia,

täna saigi inimkond oma esimesed triibulised.

Sinu tehnoloogiline sõber

See küsib minult midagi, seda "midagi", 

mida ta teistelt ei küsi,

ja kui ma siis valedest hoolimata, 

või vastupidi, liialt hoolides, nende valede

vastupandamatuks hälbijaks kujunesin,

võtsid salajased tundmused mind oma kombitsaliste haardesse,

nende nokakandjate ja paleuste tulihingeliste kaitsjate pimeduses

kõkutasin ma naerda selle nn olemise ja viimase tõsiduse ees,

sest vahvus, kui õiguspärane, oli saanud kuritegelikkuseks,

hirmutamine ja ahistus, ultimaatumite vahekohtunikud,

kellegi taevamannaks,

maailma hullumeelsus libises pisikeste pragude vahelt sisse

ja küttis kellegi kaminat, siibrid kõik kinni,

toad endistviisi külmad,

ontlik vanahärra ja tema varavalminud kratt jäänud tööta,

mägede soolast kerkinud tõetundjad ja nende tõdede tahvlid

saanud märgi külge, 

lapsi tapetud ja murdu murtutest saanud heitemängu ohvrid,

ohvrist ohverdajani on samm,

sealt tuleb kaasus kellegi narmasräti ja padutundlikku vastu,

kõikunud lõhestatuse allikal, oks maasse surutud:

"Kaev tuleb siia!"

hauad ees, kuid see ei koti kedagi,

homme ei mäleta enam keegi,

pisike valvur veres kannab valesid nagu rauda,

rakuke rakukese eest ja nimel,

kaitse on parim mürk

ja haavatavus selle ravi,

nõnda suri tõelisus,

mitte ohkes vaid staatikas.

Elu ja selle jagajad )avatutele(

Halvaa magusus ja limpsav keel, kohvile podisev vesi,

araabia tähtsuse unund väärtus, tassid kõik minuscule,

kõdi saanud lapse väärakus, 

kõigest tema kingituseks olemise väärastunud olm,

süvendatud valgete kitlite poolt,

elu ei jookse inimese sammu,

muutus – see ainumas konstant,

ilma jälgijata saab kasvada hoolimise ja leidlikkuse 

valge puu, 

õied jäänud homsesse,

pisikeste sõrmede haardes on kolm uba,

maitsemeeled pillatud, pirtsakus kõlvatu,

kasvanud läbi tähistaeva, sfääride jumalused kiitnud takka,

tule inimene, tule ülim,

elu ja selle isu on võrdne surma ja selle leppimisega,

emased ja isased meistrid,

kõigil suled seljas,

ajatusse vaob filmilint,

gaasides vaakum ja mullide mängu vikerkaarelikkus,

lugupidamisest vanade vastu,

keerati pea päikese poole.

Surm ja selle manajad (piiratutele)

Ja ma võisin valmistada ette endast värskemate elujanu,

rõõmu selle hetke maitsepärasusest, õitsevate oskuste ja õite 

valus-magusat lahti laskmist ning veatut vigade tegemise lumma,

et siis üks vahetu mõistmine teise järel

seaks esiplaanile mitte selle kes teadust nõrutama on asunud,

vaid tolle viimase, paadunud asjahuvilise, kelle teadvustamised

on pimeduse teenritele köha kaugusel,

hirm on palangu tunnistus, hindele viis,

vaid sellele, kes usub tehnokraatliku sarvilist,

kõigi sõrmede asemel nõelad,

otsad verised, animistlikkusest loobunud,

jäikuse metsikuses, numbrite jada elliptilised esindajad,

surm vaid jätk ja binaarsus,

hingele koda ehitab orjastaja ja ori,

nüüd kõigest lubamise kaugusel,

entel-tentel, trillalaa,

sätib sõnu surmaga.

Momentaalsuse volüümikus (ohke salajases laulus)

Sinu siirderiituse vajalikust 

mõõdeti arvamuste muutumisega 

reegliteks ja säädusteks, 

et siis sealt kusagilt noppida välja 

tahumatu täiskasvanulikkus,

tema kõige mustemate, tema kõige valgemate,

olukorrast sõltumatute, vaatenurkadega,

loonud reaalsust nõnda põrgulikuks

me vajaduste kauge kaja, 

õhtuks noolinud hingekesest tüki,

õhku ahmides, kirsipuude õitseng, valgeid õisi, 

valgeid teisi tundes, 

külm soovunelm enne sinu puudutuse laengut,

aromaatne tundmus liikvel,

liikumas mööda pärast-hõngu,

higitilgaga võidu, kohe, kohe, kohe,

juba kohal,

libistanud oma kombitsalised aurud üle sillutiste,

võõraste ja andunute akendest sisse,

et seal kõigest hetke talumatu kergusega

luua kehade võrratut tantsu,

särisevate lahti laskmistega 

kergitati krooni inim-võimekuse peadele,

kroonituna sensuaalsuste inglitiibsustes,

kuningad ja kuningannad,

veel enne õhtu parimat pala,

veel enne tähtsuse hukku.

Vaksalist õllele (elulaul)

Elu, va saadana sunnik, 

kui paljudele vajalik, mõnele kingitus,

kadunute uskmatu tuli, 

kaasatuna omapärasuste ringvaatest,

edasi, tagasi, edasi, tagasi,

mõnede alt läbi, kohalt, küljelt,

läbi, läbi, läbi

saigi, kui aadamlik vahemehelikkus,

valelikkus kaaninud igavest elu

ja selle veini,

tänan südamest ja kubemest,

mõnede pähklikarva silmi,

sära nendes ja kohalolu vastandlikku valvurit,

koopaseintel käte ja vahedate vajutuste

ajavalm,

sisemiste sponsorite kavalate pilkude kiuste,

õhk sisse, õhk välja,

õhtuks koju, jalad seinale,

puudutus kolpa, 

puudutus, rinna ja maksa vahele,

puudutus hinge,

eevalik miski, see miski,

kaugel defineerimistest,

kaugete käte pesemisest väsinud,

allikas juba siin,

metsa taga kallis,

allikas juba siin,

igavene elu.

Taburetshiki ehk vahutavast olust

Tema toreduses kahvatusid sügisesed surmavärvid,

ilmingud taastulemisest vaid hetk, 

pööratud päid toimetamata, keelatud vili magusaim,

seal tagumise luugi juures käskis ta akendel puhastuda,

kiired liigutused imiteerimas mehe avamist,

päevavalgus paratamatu, päike tsipa teisiti,

paistnud tema iiristelt peibutuseks,

kõhetu vennike poleerinud jumal-pead, naeratamas

seda meelast, seda üksildast naeratust, 

kodu ja kodutus tulnud kaasa, kaasa taritud,

endiste küüned seljas, varakamber palituid täis

kuid valmis ühte hoidma, seda nad teadsid

kui iiristelt paistis päike,

päike tsipa teisiti.

Millide saadavused (lugedes Duino eleegiaid)

Vendadel Millidel oli valu ja selle valu tähtsuse

pidid nad ka ise talutama ja esmalt taltsutama, 

nagu naise, kelle kiskja-küüned kõhtu rebisid,

nagu uhkuse, kelle pudrukauss alati tühjaks jäi, 

sest peale maailma langemist hämarusse, 

võisid küünlakandjatest veel ka võllaroad saada,

päev mil üli-tõusja oma keevaverelisuse kiuste 

üksindusele alla vandus, 

oli päev mil minu ja sinu taevas maaga kokku puutus,

teadmiste loori vorm, lahjenenud teistsuguste valikute turmtules,

intensiivne rahulolu, leppimine, alistumine,

kõiges, mis nimega: oma elu

sealtmaalt saimegi rasvaselt trükitud pealkirjad,

galaktilistele lugudele, pamfletid langemas Duino võimatustele,

linnadele, mille hukk sai inimeste pärusmaaks,

lääneliku kultuse surm, kadu, vaid tühine kadu,

uus juba taasköetud ja köitud, 

tahetuna vaatajate kärsitusest, olla midagi enamat,

tahetuna sinust kui vaatajast,

et paremate päevade valu,

oli siiski vaid vääriti tõlgendatud

ja tegelikult kõige kerguse sünd.

Von Schrube vanadest nahkadest

Kolõma vabadel meestel on sigaretid hambus ja süda vöökotis,

uduse hommiku sammus leiavad nad vahedaid kive, 

millega üksindust lõigata, 

vahedaid ja siugjaid meeletusi, meelelaade, 

mida tõestamata kandsid nad ka haudasid nähtamatutel õlgadel,

neid keelitati kui värske leiva hais kirbutas kandilisis aates,

nõudis ärkamisele omasoodu talitlusi,

vabad mehed ja nende südamed loksusid põhja meristel väljadel,

ilus, nii ilus, kui laeva vöör ja ahter teineteist igavikuliselt piidlesid,

midagi uut tahab tulla sisse,

pingutusi ja ootusi valedes kaisutanud, mitte soojuse ja häädusega,

vaid perutavast sadismist, et vabadusele vastu hakata,

nõuda kontrolli ja seda igavikku, mille vanglates valikuga piineldakse,

ei nõuda nõnda saa, kui oled valmis alistuma

ja nad kõndisid isa ja ema, keele ja maa kõiksusesse,

sest nad olid vabad ja mehed ja neil loksusid südamed vöökotis.

Valleraajarii

Sealpool taevariiki, põrgu viimase vahemehe,

tema ülimuslikkus parandamatu, jalge ees 

seisis vigane Arnold, enne ja pärast kooli,

kodutööd tegemata, kõik piigad üle vasaku õla,

sülg veel sülitamata, meenumas Topu vete laiuv mekk,

soolasuse kandam igas tilgas, puhtus vahuses mõtlikkuses ja igas tormis kellegi hinge vahe vigasus,

andekuse teine nimi, 

paleus mida anti tunda, oli vuristatud surnute manamise

eelduseks, justkui päästjad ja nende vestid, 

loksumas kodust ja kaldast kaugemal, punased sipelgad vabaduse laiul, 

meri ei andesta ega vabanda, ta lihtsalt loksub

ja selles loksumises on kuulda surevate sappi, 

emake viis ja viis, tiia-taara-tiiruke, 

latseke siin ja siin, malevate manu

kalleid asju kanti surnud mehe aardekirstust,

kui aga tormi täheks sai põhja laiusest Siirius,

siis sai hing rahu, ehk teinegi, 

kõik külmahaiged liikusid edasi, puhtus uus paratamatu.

Collague van Nyit

Kaua püütud kallike – see muserdatus, 

olla kellegi poolt valitud, valimata end,

näha kõige püütuse ja püüdluse kaoses

maagilisi päevi ja nende sala-sõlme-mehi,

adruhaisuste juuste ja peeruste nägudega, 

irvikkassi paelu ja seotusi, 

sinisele punast ja punasele mõningat muud,

deemonite avatud karbi sulgenud nüüd,

valguste vahelistest pragudest piilunud pimedus 

– kurjuse saadik, 

ühel manamisjärgsel hommikul paistis ta enesega rahul,

komejant parandamatu, paratamatu, 

teadlikkuse eestkostel sõimejuhad kõikjale valgunud,

ühendanud paadimehi, et siis paista juhmidele lastele

võõra jumalusena, 

võõras, võõras

kuid enne kolmat korda, siis ei loe loitsuna,

päästetud tuhanded, enne ja pärast meie aega,

vetevalla isandad kontrollist üle,

sinagi said üks jagu kütet oma pahanduste eest,

aitäh, et tänule sõna anda,

kas nüüd on ruumilisus?

Pealkirjata ...1

Ta oli uue luule otsinguil, 

kaks sammu ettepoole, üks samm tahapoole,

kunagi oli teisiti, 

keelud ja käsud olid mandunud, 

nendega polnud tal asja,

polnud asja nende müütide ja väravate taguste graffititega,

nende nokuste sõrmedega, kes ütlesid korduvaid sõnu,

mitte sõnugi nii väga vaid väljendeid,

reprodutseerimine, halvav kõhupruuk,

homse ees ainiti pilav kilk, pilav tilk üle aisa löönud

inspiratsioonilt,

ta oli uue luule otsinguil,

kas teate?

                     – luuletaja valu

Tuletikumehed

Need seal, seisid sirgelt ja ootasid oma aega, 
emad nutsid põrandaalustes kambrites, niiskus palgeil,

surijate rõõmuks kinkisid vaesemad sugulased lilli neile,

kelle purunenud pähklites olid loksunud ajud,

                          edu teile

sellega taheti öelda, et mõni meist ei õpi kunagi,

valikul pole tahtega ühist, nad saavad vaid täiendada 

teineteist,

tahtsin midagi prantsuskeelset siia lisada ja kursiivis,

teadagi, mida minu imidž jumaldab, kursiivis andetuid sõnu,

kuivi viinamarju, miite (mitte) rosinaid, tekstilise põrke momenti,

siit ja sealt, enne ja pärast, sinna ja tänna, mõistagi.

Nohisesin tatiga, pühkisin voodipesu külge,

karistasin end hetkelise kuid meeletu hinnanguga,

magasin edasi, nägin unes sindki, enne meie aega

polnud see veel võimalik, kontuur ei saanud formuleeruda

sest loomise laulu polnud lauldud, nii eksootiline tõdemus,

naljakas, kuidas luulelise juustu sööd küll ära,

kuid ehmatad kõhu kinni,

                                          maitse enne, valu pärast

valitseva otsustaja hääl oli vali, skisofreeniline segadus,

joonistasin mannetuid õlaku-pioneere, 

ruskeid ja tutiseid ja noori, kõigil punetavad huuled,

üleval ja all, (näed, ütlesin ju).

                      – põrandaalused

Veel mõni päris-t} de

Pärast piduseid päid ja ohvri-ande,

neid, kelle taskutesse oldi juba nukke surutud, ei piisanud meilegi ekraanidelt saadud armastusavaldustest, 

ohutust kaugusest, või nii sai väidetud, 

usutud lausa, võtsime oma tähelepanu välja

ja kinnitasime selle kõikjale, et siis needmise asemel esimest korda kiita meie ebatavalisust ja selle väge võimatutele, 

lohisevate linikute ja kristalli võbeluse

ammu-usutud, kuid varsti unuva tunde pärast sai allakäik mitte ainult vabadele ja vanadele, vaid ka ilmakaartele ja toonidele hukuks, 

keskustelu priimuslik läbipaistvus kolis linna alla, õed lakkusid äkk-rikaste näppe

ja isad taltusid aja soonilise munni all, 

peaselt, et meeldida, jah meeldida ja nimeta jumalate hirmus ühist konna kummardada, 

nüüd persevestidest lähemalt:

kui ma likviidsuse mõistest kaugemale piilusin, ei seadnud see kood mind veel rahakate patta, 

olin astunud sajajalgse teadlikkuse soolestikku ja jalgadel olid verised tank-saapad, 

enne neelamist jagas iga jalg hoope, 

eksistentsi absurdsus, võib öelda, 

hinge palavas pimikus olin mänginud

küllalt kaua seda peitust enese ja enesega, 

peegli sulavas läbipaistvuses, teisiti kui enne, koolitasin end külmalt hoolima, 

reklaamtahvlite vastaselt, dirigeerides uue tuleviku nime, kõigest igaviku sümfoonia, 

piletid on läbi müüdud! 

Sulijate Orloviks ja tema tahte teostumine

Ma püüdsin kirjeldada seda närust olukorda tema nime puhtusest hoolimata, 

iidolid kõik võltsid, maskid kõik puru, 

siin ja sealpool olemise võlu, 

kuid võidust veel niivõrd kaugel, 

Rohelise rügemendi vallatuis kütkeis

sidunud looduse masinaga ühte,

nüüd on taevalikul teadvusel puudu vürtsist

ja kinžalli lõikest loodud deemonist, 

kes kulutab oma maiseid päevi, 

ajades taga iidseid implikatsioone, 

Orlov on homse taga

kellegi püha sõda kustutas miljoneid küünlaid, külmetav kunstnik võbeles varjus

ja kutsus pimikusse teisigi, 

ning meie vaatasime pealt, näod irevil, 

süstlad veenides, 

köhinud pappi ja verd, kõige selle kalli kontrolli ja rolli nimel, 

et orjaks olemise õigustus vääriks tiitleid, 

mõni surm veel suremata, 

Atlaslik pähkel puremata, kuid meeneks saadud Kolgata makett, 

siin samas Sinu õuel, 

näe hingki vaatab pealt, 

oda ots verine. 

Vesipeade sümpoosion

Tuletatud tahtmisest midagi muuta, kuid muutusele

selle näol jalgu jäädes, võisid need võlts-teravuse eksponaadid

kerida end madudena oma egotsentriliste mõistmiste küüsi,

seninägematu fioola võttis südame alt õõnsaks neil,

kes selle sama tumeduse tundmiseks olid hinge maha parseldanud,

kergemate võimaluste, vähemate kuid siiski valikute nimel,

nõutud oluskelu keelas vabadel vanglasse siseneda,

petetud viimasestki valest, pöörati uude usku – eneseusku,

siingi pidasid nood teised tarvilikuks mõeldamatult vahakujudele

nimesid anda, et ikka vormi jaguks, et ikka struktuuri,

kuigi tahvel, millele veerimiseks sundi rakendati,

oli sünnitanud miljardeid värde, tehisliku intelligentsi

ja jahvatatud südametega, koduks oma meele trellitagused,

võisid nemadki maa laulu kuuldes, elementidele suud anda,

emake andis andeks, keelele laksuks, kellele peksuks:

tulge mu vaesed, mu näritud, 

veatu olemise püüd

süüdimatu kuid vajatud teravmeelitseja püüdis meeletu kiusuga

end tagasi vaatama meelitada, ent siingi valitses pärast ööd

selle nähtamatu valvuri vaim, tõsine kuid meelas,

natike ulakust täis ja veri-vemmelga moodi,

siuglikult paindlik, erinevalt teistest,

valmis hoidma oma lapsi,

kuigi teisest puust.

Iidsete mängude plejaadid

Khm, khm, köhatati külma peletuseks,

sealt kurgu kumerustest, liimjas ila veninud näotu kujutlusis,

õdusate õhtute hämaruses visanud abielu vankumatut liini,

suletuna, õhku, püüdnud püüdja sõrmega,

vankumatu ja pure oma loomuselt, suletud, khm, khm liin,

riiulitel nahksed köited, kõigil kullatud jooni, 

kutseks neile, kes ei pidanud paljuks näidata vabaduse valgust

neile, kes selle ära olid andnud, kõigest ühe torke

ja pisukese nänni eest, tõelise hoolivuse eksponaadid,

selle ajastu homo erectused, kogumas tolmu ajaloo prügikastis,

ühe ühiskonna langemise päevil, 

kantuna võõrastest ideedest, tähtede paiku ja tagant,

siin saanud ajale vangiks ja valvuriks,

lahknevate radade vahele jäänud humanoidsed elajad,

puhastanud tulega oma hinge valus-mõrkjat savi,

voolinud nägusid sildade alla, 

kõnelusiks inimesega,

sealtpoolt taevakeha, päike ja tema lilled,

kord liig tulitav, kord liig hell, siiski oma,

kelle tarvis elutada, kui mitte neile kes paistmisele kaasa,

hommik ja õhtu, kõik mis enne ja pärast lõunat,

soolase mere piisa ja Liibanoni lume vahel,

ruumi, kus muidu,

khm, khm, köhatati tähelepanu võitmiseks,

kuid millele ei jagatud meelis-paiku, meelis-mõnusid,

kastrulid ja pannid ämmelgate koduks,

pannkoogid turmavaks jahuks,

osakesed jagunematuteks võllaroogadeks,

sest nad võisid, sest tema tumedate ainete valus

puudus haamri ja selle lööja visadus,

kõik on uus, teadus, kui purunend alas,

ei midagi muud, kõik on uus, 

oktoobrikuus.

Pillavatele tähtedele

Selle sooviga sai alustatud midagi lühikest,

midagi tabavat, 

siin selle taanduva ja olesklusest enama ees

ei peatanud mu nähtamatu käsi ühtegi vimma,

vinnanud su pealaest jalatallani 

enese sügavamatesse paikadesse,

võisin nüüd austusega naeratada nende samade 

peeglite ees, kus kord olin nutnud,

aitäh, et vaevaks võtsid lubada

ja kinkida endast enamat,

tänutäheks pilk karget ja joovastavat eliksiiri –

Midagi, mis poleks nii kume

Taevas ehk, või läbi kardinate tulval tuhk, 

kui memmekeste kevadkülv läbi oli saanud,

kasemahl läppunud hingitsuste sees, kägu kukkunud,

varesele valu, põlvede kraabud, pikad ja verised,

Tartu limonaadi kallati peale, 

fantoom-niitjad lõikuvused laste hingedes,

kes just olid ise lapsi saamas,

amööbse maailma meeleheite ja kummaliste traditsioonidega

kustutati mineviku leeke, vesi õlile ja kärab kah,

nüüd puudutan sinu puhevil puhmas, huuli, huuli

ja kaotan igasuguse vormi,

kohe saabunud on talv ja sa tuled,

oiates nagu teisigi,

oiates, oiates,

ohe.

Dialesooria

Minu elu postkaartidel olid alati paljaste rindadega naised,

ränist ja marmorist teeside ja antiteeside füüsilised kujutelmad,

alumiste kolmandate silmade veatuses,

et siis kunsti nimel siseneda teiste reaalsustesse,

nagu sajandeid minussegi,

sisestuse saatel valas viiuli vinge vile meid inimestena üle

oma palava orgasmiga,

talveaia piduses meeleolus pandi käsi peale,

koer jooksis põleva maja eest, liiga nälginud teine, siiski isane,

võibolla ka emane, kes enam mäletab,

sedasi mulle meeldibki, ilma punktita kellegi ajas,

valgeid anemoone täis aias, tapetud sigade seas, kastis defineerimatu olend

end valla päästetuga, sealtmaalt adus ohver oma meelsuse tähtsust

ja ei julenud koopast välja piiluda,

teisel jõulupühal peletas ta kõike mis polnud roheline,

et kindlasti tanu alla saada,

külamees, külamees, enne teisi,

pani hinge alla palvuseks tuleviku

ja lubas päästa neid kes seda väärivad,

kreemine mänd kajas sügavas tumedikus.

Pärast suve (melanhoolias)

Selle tähtsuse suurim noos on sinu eneseväärikus ja lubamise ruum,

kajakas lendas akna taga, katusekorteri soojuses pidasime

teineteisega tõtt, vaat, teinegi lendas ja sõlmis tuulega leppeid,

paratamatu vabadus taskus sõlme keeratud, et meenutada midagi,

ühes sellises palavuses pidasime lahinguid enda ja teistega,

õiguse vaatlus ja tõde, mida pole kunagi eksisteerinud,

valge kotikese sees muutis silm värvi, enne kui tsaarid armu andsid,

kirjakeses mille sidunud oli roheline tempel,

astus sõna-sümboolika vastavuses looduse ja liha lahutus,

astus julge varjamatusega inim-looma südamesse,

et seal tulepüramiidide tipus Styxi jõe valvurile taalreid kinkida,

Acheroni jõe ja emaneerunud hinge taga laus-kuldse ringi sees

pidas teadvuse ürask oma meelelisuse auks paraadi,

enesegi üllatuseks, ahju servast haarates:

"Ärge vanduge alla elule!"

Pisukestele palaks

Sündmuste horisondi ja maagia võrratu lahutus,

millest keegi osa ei võtnud,

nähtamatu piiri peal, lapsepõlv, täiskasvanu,

see vana taat sillalt rippumas,

orgasmi viimase kopika eest saadanale siunanud,

ja täisväärtusliku südamiku päev enne kohut,

seda mida enam pole tarvis,

kasvatades teadmise üksildast puud,

üksildane ainult pimedale,

lähedalseisja võis vanduda osakeste kaja,

uks ukse seest ja raamidest väljas, laine harjal,

üks tibuke, teine kanake, kolmas kukeke,

hip, hip, hurraa, hommikupoolses toas

kasvati ikka enesest enamaks.

Ühest enne teisi (paraadnik)

Siin ta nüüd on, veidi vanem, nagu tavaliselt, 

lähtunud kolme-punkti-teooriast

ja küsinud küsimusi, ootamata vastust kui sellist,

siis õhtu hakul, veeldanud end ja enda keha,

palus ta maagial näidata suunda emaka 

ja selle vahelise barjääri ette, 

sealt ta tuli ja peale tulemist ka jäi,

ihade ja nende käivitajate progress aeglustunud,

võluvate andumiste seas helkimas palavate päevade arm,

kellad kusagil hommikupudru ja õhtuleili aegluses,

tahkestumistes ja niitjas aeg, keda kõik olid uskunud,

murdunud just enne sündi,

siis, iseendana ja selle olemisega kuhtunud mälestuste vimmas,

vinnand endid teadmiste horisondile, 

sõelus ta paadis terasid sõkaldest, 

vastaskaldal, kellegi karvasega istutanud teadmiste võpsikut,

tule ja tuule tütardele kosjalisteks,

"aga vot süütust sa tagasi ei saa",

kostis kellegi kibestunud mamsli hääl,

gravitatsioon ja selle usk, venitanud rinnad maani,

pesumaja esised lapsed, silmad krillis,

peitnud end tuleviku eest,

süütuse taga pidavat magusama teadmise marjad rippuma,

küpsenud aia tagumises otsas,

tuvi, kelle lendu oli seganud mõte talvitumisest,

pidas paraadi kõrgema oksa tipus,

lupsti, kukkus mari ka uinuja suhu,

ärganud veel enne teisi.

Messieri objektid (varalahkunu)

Udust millegi ja kärsatatud esimeste jalakarvade mälestuse vahele
olid sa end pigistanud, sa närune ja samas nii armastatud,

perekondliku valu põhjendus, siiski parandamatu, paratamatu,

seal vahel, kui kasvatati anemooni ja lõhuti puid, 

katsuti pajakinnastega õisi, endal higimull otsaees,

talviti paterdasid kalossides vanaema Mummi kaissu

ja ka tema teadis, mis õudusi sa kaunite kunstide nime all

elama hakkad, 

mulle meeldib su naeratus, 

eriti siis, kui sa ütled neid ulakaid sõnu,

madujate sõrmede all, vean end kringliks,

keha seadnud end järgnevate orgasmide tormiks valmis,

üks, kaks, kolm, üle ühe, üle kahe, üle kolme,

sa pidid olema üks tuulte ja tule tütardest,

kellega kokkupuutumine polnud juhuse märk,

vaid nõudmine ja looming,

ja sa lahkusid minu tunnete esimese palangu hetkel,

kaasas see miski sealt udust, õlekõrs läbi torgatud,

naeratus valgeim, taotlenud õdusust teadmata sõnu selle loomeks,

kuid sa olid siiski oma.

Messieri objektid

Pärnu madalate majade vahel avaldasid sa mulle oma saladuse

ja see oli ilus, ilusam kui oleks võinud olla,

sa ei peatunud, et seda öelda, vaid tormasid esmajalul

ühest poest teise, ühest restost teise,

kusagil lõid sa jala ära, kiunatasid valust,

kusagil muutsid sa oma meeleolu väljapaistvust,

et nõuda kohvi sisse rohkem piima,

kusagil armusid sa minusse jälle,

siis kastsime endid jahedasse jõgge ja ma kirjutasin

selle pehmete tähtedega, et meenutada seda ebaharilikku

pehmust millega ka sina mind leidsid,

tavaline hoopis ürgseim, 

hoopis turbom,

seal suitsetasime pigiseid konisid

ja jõime kanget alkoholi, sest teistega oli tagurpidi vedanud,

küüned lõikasin enne tulekut 

ja enesele ootamatult magasin ühe võõrapärase naisega,

see meid võibolla päästiski,

igatahes oli see ilus, ilusam kui oleks võinud olla,

seda tahtsin ütelda.

Olemise väest

Peletuslike ühtsuste kiuste ei kandnud need tundmused

oma paganlike vilju, vaid ihade ja mõnude

madalaid vibratsioone, kuid eks ole seksil ja verel

vana maailma hõngu,

seda äratuntavat teadvustamist,

millega sindki kord võluti,

nüüd puudutab sinu puudutus sind ennast,

öösiti kisendab su keha valguse järele,

kellestki teisest, kes teisenenud allika ja valenduse

piiritute haavumiste mõjul

on end petta lasknud,

see vajadus olla koju oodatud,

võibolla isegi mitte vajadus vaid palve,

võibolla isegi mitte palve vaid kutsumus,

olla see, keda keegi teine ei oska oodata,

peale iseenda.

Gaia vardjaks ehk kojaülema laul

Enne maailma lõppu pidid nad veel viimast korda magama,

armastuse jaoks polnud enam ruumi,

tema enesevaatluste karm tulemus oli nõudnud

veelgi karmimat lähenemist,

eemaldumise katsetest hoolimata, oli ta kandnud

kauge tundmuse kaunil kutsel

enda raudseid maske ühe sensuaalsuse varnast teise,

rooside tulisuses ja Pariisi treppidel ning parkides

suitsetatud sigarettide uimas

lausus ta viimase keelduja ja uskuja säravail silmil:

"...vihmas saab kõik õndsaks."

sellel keskööl ei kaikunud kellad,

vaid alasi kume löök ja ihatute põrgu kutse,

tuut, tuut, tuut

sealt nad tulevad, pasunad sõjaks valmis,

hoolijate armaada, eetikute brigaad,

pehmuste vardjad, hinge tülpinud nülijad,

et lõpetada maailm, milles erisuse palgeil

looduse valmidus hoida hirmunuid, 

siunatud ilma ja vanade vaimude kaitsel,

seda maailma, kus üks tunneb teise,

seda samust vana maailma, mis universaalsete

muutuste kiuste kandnud tavalisi ja tavatuid,

ühest valgest plekist naise sisemistel linadel,

mateeria vormumise hääletu vimm

ja vinnastumine enne uue universumi sündi,

karje, karje, karje ja tulevaste põlvede kulumise

valus-mõnus aisting, nüüd on siin, 

siin ja praegu,

tuksuva planeedi südamik pani liblika

lendama nendele päikesest paakunud õlgadele,

veel enne kui tekke-kunsti valdaja

sai anduda oma loomingusse,

sest tema teadis panustaja ja hoomaja vahelist

sõnatut kokkulepet,

tema teadis.

Selene vabanemine (turm hingeks)

Selliste tulemuste saavutamise nimel oli ta valmis ohverdama

oma niinimetatud au ja selle kartuse värina,

et siis kui suguakti viimane higitilk oli langenud 

eelmiste armastuste magatatud linadele,

ei peaks ta oma näotusele otsa vaatama,

sest mis sellest, et väline, see fassaad, 

polnud nõudnud maailmalt oma toretsevat kaotusvalu,

tema pidi olema oma enese väe ja paljulisuse 

ühtne kuningriik,

kui veenide kaetud nahkne tunne teda jalgade vahele tabas,

kattis ta oma vaoshoitused enesekindluse läbipaistva linaga,

selle õrnuses pidas ta kinni oma lubadustele,

mitte kunagi alluda,

ei ühegi vale-kandja, habemiku, ega turvise murdja

meelitustele, ei ühegi teadjamehe hurmale,

ei ühegi haigestuja appihüüule,

tema kodu oli südametuse ja pidetuse hall-ala,

fikseerimatuse kuldne paradiis,

definitsioonideta ja allilma rahule vandeks,

leegitseva mõõga ja mööda mädarada itkenud gobeläänide vahvusega

kandis ta oma hinge, kui see mis varjust valgemaks sai,

polnud küsinud muutuse hinda,

muutnud siiski ja kaisutanud enese vigade veatust,

nõnda tundis Selene, kui ühtis teise mehega,

seal eelmiste armastuste magatatud linade vahel, 

kuhu suguakti viimane higitilk oli langenud,

teate küll.

Rüütel Asbuse eleegia ehk võlukepike

"Ma tahan proovida midagi uut"

ja ta tõmbas tema käe enda ligi, vaatas sügavalt silma,

kattis enda tõelisust selle sama kire tulisusega,

silmades peegeldus noormehe hägune vaim,

kui need sõrmed olid märkamatult leidnud end

naise järve leigetest vetest,

udutajate kolleegiumi viimane tempel punasel vahal, naise näo ja armust tingitud

hurma vahel navigeerinud ideede faksimilaator, sest miks ka mitte

filtreerida tõde kellelegi,

peale rindade ringmängu, küll eest, küll tagant, 

sõda nende kahe linna vahel oli lootusetult läbi, peetud parajaks ja au-asjast kaugel,

nõnda näis ainult erutatud ninadele, 

et sitast on saia tehtud,

sealpool keerulist olukorda, enda poolt

keeruliseks muudetud, astus talveaeda

mõnusaks kepiks üks paine,

hingevalus ja roojatu,

kuid siiski naine. 

3d5d

Põrgutuultega vallatlenud sukkubus,

imenud meetreid ja nautinud iga sekundit,

iga nahakandja ihaluse orjust, naisemehe ja mehenaise

petetud vannete paljulisuses, õnnis vaid mälestus,

seegi keedetud tehnokraatide poolt, 

aga kes oleks ütelnud halva ja hea eripära ja siis,

ja siis vandunud risti rinnale vedades, et seegi kõige parem,

sest ajaloo kannanäkitsuste ja hinge võltsi veatuse

varjus lubas jõuline struktuur oma väge ahistavalt nuiata,

veriste päevade kallal käis falloslik märter kasvatamas utusid,

endale ootamatult peegleid valades, kaugemate õndsuste nimel,

nii sai väidetud, 

kehalised naudingud, kui olidki olnud keelu all,

päästeti valla, puudutused libisesid näppude valvsa pilgu all,

kulgesid külmade värinate ja nahksete nappade vahel,

märgunud kallimaid suudlesid suletud huuled, 

orgastilisus avanud kord ka need, siis jah siis võttis

kiretu paine neid oma talumatu kerguse haardesse

ja kandis universumi piiritusse,

eeter, eeter, eeter.

Krahv Tutu viimased päevad (neoonlambaid karjatades)

Sinu salajaste tuimuste ainumast poosi, 
keegi kusagil on lõhnastanud, veetnud päevi

su surma ja elu vahel, jalgadel voolus,

sinu näo teravad jooned, kutsunud valimatuid

ennastunustavalt orjastama, 

katsu mind, katsu mind, katsu mind

keelatud vilja magusus pole kunagi olnud 

võrdväärne pattulangeja õigustundega,

seal ta pakib end kokku, tõmbab sukad jalga,

ajab nooleks, venitab küünelõikuse teravuses

ja poetab pisara, peegeldades seda kohmetust,

millega ta oli võlunud neid kunagi,

nüüd katsunud oma veendumuste valelikust

ja katsunud veel seda unustada, mõnitanud end

teiste valikutega, teiste omadega, vaimuvaese

vemmalvärsi viimane punkt,

siiski edasi, edasi jah edasi,

enne pidepunktide kadu ja üksinduse deformatsiooni,

suguakti pimedus saanud vaimsuseks,

orel-orgiate pidetus, peetud apokalüptiliste päevade eel,

nüüd jäänud eitava vastuse najal tärkaja-unne,

karikakra mängu pesitsuses, ooteruumis vaikus

ja noormees nurgatoolil mänginud juba viimased

paar tundi ühte ja sama lugu,

"Lily oli siin".

Vergiliuse surm

Ta tegelikult ei surnudki, vaid kandis oma meheau

suurima tegelikkuse naise keha vallatuisse,

sest seal pidavat tänapäeva poeedile asetatama

näivuse salajane kroon, 

mõni pühapäev katsus ta end 

ja mõtles oma nime salapärale, et keegi veest

langetas oma pehmeid pihasid, karguse erutuses

kikitanud nibusid, õrn kest värisemas olemise naudingust,

üksikutele pole Vergilius ainult poeedi lumm,

hüüdnimi, mille keegi ülikooliajal pani,

sensuaalsuseid võistluse eelduses kinkinud,

sest see või too naissoo esindaja oli valinud just teda

oma kannatuste vardjaks, päästjaks, 

jumalikuks vahendiks, et siis hiljem tänamatu kergusega

jätta teda üksi võõraste vaimude ja vahedate valudega,

keha millega maalida tegelikust

ja armastus millega määrata autori õigust,

sealt ta tuleb surmaga silmitsi, eluga naitunud,

et vaadata sinu valedest läbi ja valida oma enese

ainumast tõde.

Need kuldsed munad (hanelt)

Kell on 07:14 ja ma tean mis väärtus on armastusel,

et seda sõna heaga välja ei peaks ütlema, kostan

siinkohal minagi, et mõni väljamõeldis kandku

autori nime juba eos.

Tasase suuna või metsiku? Kes teab, kes ikka, kui mina,

et mõlema suuna vahel on keegi salajane kulda istutanud,

puud mis juba 29 aastat kastmata, kasvanud siiski üle põlve 

ja kandnud meeletuid vilju.

Nendest võisid süüa ainult loomad ja inimesed, siiski

ihaldasid just naised neid aromaatseid hukutajaid,

nendele mõjus vili uimastavalt ja kord kui mõju kadunud

ja võim kodus, ei tundnud nad endi elusid enam ära.

Nii lihtne oligi.

Selle keskmise tee taga kasvas Masuraadi tempel,

pealuud iga nurga peal, iidsed jumalused, endised kehad,

marmorisse vormitud, keelud ja kirjad täkitud väriseva käega jalamitele,

siiski kunstile au jagamata, ainult hirmu külvamiseks.

Sealpool saingi aru, et ma olen...

Selle kannatuse saatel kandsid nad elamise tubadest välja

kõik oma vanad ja purunenud, ootel ja nutused,

et siis valmistuda järgmise etapi osaks,

lennutada tuuli läbi ja kanda maailma suurust

kergusega oma õlult, tasane taevas laulis lindudega

kui õhus sünnitas meistrite käe alt vallandunud

kirjeldamatus oma esimese lapse,

tõelise paratamatuse voog, osakeste tantsisklemisest

ja tõdemusest et nende osakeste vahele jääb alati ruumi,

ruumi mida asuda täitma,

soovide ja võimalustega.

Kui nainegi nõnda saaks

Võibolla taheti öelda ja öelda seda ainult enesele

läbi märkide ja sünkroonsuste, nüüd reklaaminud

enda sisekaemusi ja teeninud kopsakust kukrusse,

endal silmavalged punaseks kulunud pimikutesse piilumisest,

õhtukuma taga kallimate varjud, kasvanud mälestustest üle,

puhkuste ajakavas nördimusega, mis veidi teeskluse sarnane,

avanud rinnahoidjaid ja heldimusega kinkinud erutust

neile kes nähtamatuse taga vajatute nimesid kandsid,

kallistus, suudlus ja enese poole pöördumine,

kunstiga võib kaugele jõuda kui pole ootusi, lootusi,

neid kiviga visatud seisaku-momente, üle-õhu vedamisi,

näha veel vaid veidi ennast nendes pisarates, mitte kurbusest

vaid tõelisest tundmusest, mis kaigub tuhandete aastate miljöös,

ümbersünni tuuletuses, nii on hõigatud välja, meelde tuletades,

et tähtsus sünnib pealekauba, palud või mitte, lasta nüüd lahti

ja nuusutada neid kollaseid õisi prantsuse balkonil,

Vahemere sündsusetus kutsunud ühtima, krevetid mälutud,

juustud sulanud päikese tavatus õrnuses, vein virgutamata

kasvatanud heljumist, tiivad laenatud neilt kes võtsid vaevaks

inimesega kokku kasvada, tänu taevale,

sealt tuleb järgmine, naeratus näol, arvamas luuletajast midagi,

päevast päeva, ööst öösse, punase sibula koored ummistanud 

vaimseid elamisi, proovinud armastada, kordan proovinud,

nende kunstilise väärtuse manamine nõutud vaid kõrgemalt,

sellest ise, ise, ise, ise, ise vaid unistanud,

seal nende nimede ja numbrite, tähtede ja allegooriate varjus

saab mõni oma tõelise vormi ja lubab endal olla eksisteerinud,

see looja, lammutab vana alati pärast uue loomist,

kui see looja soovib olla muutusega ühtne,

muutus on ainus konstant,

võibolla oleks hea kui nainegi nõnda saaks,

seda ta mõtles ja mõistis,

et vast juba ongi.

Pimedus saab valgeks (pošuli)

Sureva taeva ja mehe vahel on naine,

see sama näilikkus milles kastetud kõik hoomamatused,

ükskõiksus paratamatu, pahviks löödud inimtõug,

inglite äratajas salajaste kunstide viljeleja, 

möödaniku meenutustes kallimate figuurid,

näod kõigil kuklasse, südamed jäätuvates pihkudes,

teil seal kaugel pole vist vajadust pista end väiksemasse vormi, pandemoonium kulunud väljenditest umbes,

taas puudutavad nad mind siit ja sealtpoolt,

molekulaarne püsimatus vannub jumaluste taoliseks,

et vägi saaks välja, et vägi saaks välja,

elemendid puhastage, et manitsuste taga võiks näha

tõelise hoolivuse ja haavatavuse inglipead,

sõnad mis kaitsevad ja sõnad mis ravivad

ja need teised mis joobnute huultel ei maga,

saanud uute palvuste pealseks,

valge puu mille all kord sündisin, näinud paremaid päevi, elu-öö lõpul seadnud keeldudest hoolimata samme, neid samu samme, kodu poole,

akendest vaatasid su silmad, ühise taeva ja maa poole,

kallimate rõõmud ja kurbused vahetanud ürpe

ja sellest polnudki nii kahju,

ma olin sinu ja sina minu, mõni ütleks,

nii nagu peab,

nii nagu peab.

Kaetust

Selle jala tõeline tunne pole kadunud väärtuste vallatus,

põrgu seintele kritseldatud grafiito: "Armastus tõi meid ühte surma."

siis põletati nahkadele päikese templeid, sümbolid mille 

vormi ma kuidagi ei suutnud meenutada,

mind tabanud ebaedu polnud saatnud meiesuguseid veel,

siis esimeste seas, sain öelda, et mina tulin välja sellest kõigest,

saatuse parandamatud haavandid, vere maitse roojamas

puhtaid olendeid, muutmas neid peletisteks minu kõrval,

seitsme pea ja äkiliste meeltega,

fööniksina tuhast, klassikalise filoloogia tõetruu alamana,

igaviku poeedi näo kuid igatseva südamega, see pidavat 

nii olemagi, kuigi sedasi ei paistnud mu olemus janunevat,

kas tõesti võis veel parandada hingehaavu see sama mis neid 

oli löönud, see kuldne läige nahal, tema huulte puudutus,

mõni veatu idealistlik räsitus, alamale, jah alamale,

pole vaja teada kõrgema võimu kandja hingeelu,

taas kord pööran ma enne risti, et mitte sarvikule

kuklasse hingata, meie tundmused ei paista kattuvat,

tüliõuna keskmeks on armastuse seeme, 

enne keskööd panen vere hoiule ja toimetan

ainult enese käsu ja tahtmise järgi,

võtku neid teisi see otsimise vägi,

minust peab saama leidja.

Käsi kaugel või ...

Sellest kõigest pidi kunst tulema, tõeline ja puhas,

salajaste nüansside kuningas, leegitseva krooniga, 

valmis hülgajatele kätt andma, ehk polnudki

see ohverdus neile meeltmööda, kui ma olin näinud

päikesekoja valvurit, mõnudega maadelnud,

see valu ja tema oskus mind lahti sõlmida, 

need olid vanema igaviku madalad mõjud,

ähvardused, et parem on üksi, koit kohe ukse taga,

piduse näo ja valiantse hoiakuga, sõdinud peletistega,

kes kõik su kutset närinud, 

aga päike tõuseb, kikitab kõrvu ja kingib kulda,

taas katsub kergus üle kere ja avab selle,

mille lukk on paistnud roostes, 

et ka mina võiksin lembes laulu luua,

sinu nimi suul.

Vanitas vanitatum

Mis siin ikka, teil kes te olite pool-väärtuste najal

enda elu ehitanud, polnudki vaja teiste tingimustega abi,

sest see kes teil eelmine nädal hinge seest kiskus,

oli see nädal ikoonidel jumaldatud, 

tuuleke, mis mõnedel juhtudel kustutab on võimeline

ka suurendama leeki, neelaku mis maksab, kõigile võrdselt

tähendab keskpärasust, inim-projekti surm,

sedasi vähemalt teistest eripärasemalt võisime meiegi

näha kesksuvise päikese all omi võlusid,

eriti kui nendel võludel olid sinu käed ja sinu jalad, 

sinu nägu ja nimi,

võtsin ka sinul käest kinni ja sosistasin meelitusi,

nagu ennegi, siiski alati teisiti, alati uuesti,

sest ju siis on vabadusel võime võtta meie väärikuse

vastu omi kontrolle, naglalt siunata siis kui pole vaja

ja manada näilikult enese nimel, 

siiski teistele näpuga näidates, et poeetilisus 

pole siinkohal keelu taga,

keereldes ja viseldes tühjuse poole,

struktuursete olemite irvitus laenanud julguse 

sellele alatule kuid lubatud hirmule, edasi, marss,

taeva poole, iga dimensioon kiitleb oma luigelauluga,

teemantina siuglev hõbejas jõgi, millel hinge libratsioon,

parema tuleviku nimel, sedasi on väidetud,

reaalsus pole küsinud loojatelt väärastumist,

siiski saab väärastumine ilmneda, sest nii palju

kui on öelnud targad keeled, muistsed tahvlid,

oleme me kõik siin paadis kambakesi,

nature morte ja selle võimekus kirjeldada korduste sadismi,

pildilt hääbuv lootus, et asenduks sunniga,

sund elada, sund surra, mõnel juhul sund ära jätta,

et siiski vastuvoolu triivida, kõigi maskid ees, kõigil,

sealtmaalt on selle tõelisuse nimeks tants surmaga,

käest kinni ja rõõmsal meelel igaviku valvurite tänupühaks,

vannutatud piiririigi vapil selle armastaja hing 

ja sama pühaduse vorm, mõnel juba näodki,

aga siin oleme meie sinuga, suurte mängude nupud:

rex ja regina.

Vernerist pooljumalateni siis veel tagasi, nali, ainult edasi

Kirjutised seinal, et see keda hüütakse

variaablite kuningannaks, saaks oma isu täis,

ohh emand Looja, sinu sidemetega ja selle täiusliku naeratusega

võib mõni meist kella tagurpidi keerama panna,

aga ei suuda kunagi muuta enamat kui seda milleks 

usutakse end võimeline olevat, või nii ta arvas

ja kohmetuna pillas selle uitmõtte peale oma kohvitassi,

kohviku külalised vaatasid temast mööda,

ehmumine oli vana sajandi mood, nüüd olid uued ajad,

oma mõtetest teadlikuks saamine pidavat pagasit vähendama,

seal seisis valge nahaga, veel värvimata neidis,

nuttis nukke taga ja sajatas oma kaotusi, kunst mis ehetena

tema nime edasi kandis oli rohkem laps, rohkem essents,

kui massi väärtused ja hoiakud, need suhkrust visandid,

sulanud aegade hämusse,

teravad purihambad puurisid põske, raua maitse neelas igavikku

ja looming, see vana hoor, mattis end päevade ikaldusse,

sajaseid lehvitades vanadele vuntsidega meestele,

et iha, mis teda kord oli kannustanud, ehk otsustaks koju naasta,

kohvi aroom heljus külaliste ninadesse, käivitas momebaarium 14

ja manas vaimusilma ette hetkelisi audiovisuaalseid haistinguid,

implanteeritud, võibolla, ainult sina tead,

siis võttis elu teda tema enese loodud reeglite kohaselt,

sest teisiti enam ei saanud, kui just tema valikust lähtuvalt,

seal ta seisis, muutuvate nägude ja külma tuule käes,

suvi kohe siin.

Düreri protestist

Seletades sipelgale vaba tahte olemasolu ja ärritudes

selle käigus olendi mõistmatuse peale, on tõeline

enese madaldamine suurejoonelise ja võltsilt ülla

eesmärgi nimel, aga siiski peab inimolend end ju

õigeks kui ajab õiget asja, oma sisemise õigsuse 

kompassi truu nõelana, pendeldamas sinna kuhu 

see väärastunud ja programmeeritud õigsus juhib,

ohh seda inimest, eriti seda, kelles teadvus on ladvaõuna

kombel allseisjaid iharaks ajanud, vesiste suude matsuvad

pärad, lopsakad huuled puhevil, puristamas ihaldatud vilja suunas,

keeled laksumas suulakke, süljepritsmed kiitmas langenu helgiga 

elusa puu tüve, päikese vallatus silitamas ka neid,

siis tuleb jänes ja närib aeglase kuid sihikindla perpetum mobile

hirmsa varjuna puu ribadeks ja sätib oma kuube, vaatab kuldset kella

ja kepsleb tagasi hullumeelsuse ja selle meelsuse võrratusse auku,

augu kõrval sildike, põletatud tähtedega: ainult julgetele

need kes üldsuse ja ülla eesmärgi nimel endises silmad-punased-peas-

suu-vahune-ees hoos järele hüppasid, leidsid end vormituse

ja struktuurituse allilmast, gravitatsiooni puudumine kõigest

lubatud ampelmanlikus luksuses, sigari toss kõrgumas müürina

üle vabade ja vallatute peade, üks neist Düreri Melanhoolia

pilt-eksimatu järeltulija, odava soku ja vasest kellaga,

dodekaeedriks kasvanud olemine,

vana mees pühkis kujude alt pärast nende sündi vormimise pulbrit,

liivapaberi heli oli rebinud hinge luudelt ja samamoodi

nagu ühel meist on alati midagi öelda, oli teistel midagi ütlemata jätta,

sedasi seisis kaoses kõik mida oli peetud ja milleks oli peetud,

erinevus vaid vaatleja valik, 

puhuti kord ja kaks, enamgi veel, liblika ja kevade vahele jäi

otsus olla sama silmaga nähtav kuid teise meelega tajutav

ja sipelgas ning tema uus teadmine said teadvustatuks 

alles lahtilaskmise järgsel päeval,

kui neid looma asuti.

Agathodaemon (kornukoopia)

Seal – ühes käes küllusesarv, teises paduvihase kroon,

mida oli lubatud peadele asetada kui hing ja selle muster

olid valla päästetud vete pühepäevane nähtus, mida iganes see ka 

oleks tähendanud, sedasi oli öeldud, rohkem polnud

kindlameelsele tarvis, anna ainult ette, kaerahelbed veega,

homseks vahtrasiirup, sidrun ja cayenne'i pipar, lange, lange, lange,

siit tuleb see mis sisemine ja ühenduv kvant, kvant, kvant,

aitüma naabruses tolknev osake,

rütm viib leiutatud südametunnistusele altari ette orjastatud kallima,

nagu nad kõik, me kõik, siis orjuse reglemendi järgi,

seob ta end ise nööri külge ja heidab ahelatesse teeseldud hurmusest,

et siis see nähtamatu tunne, mis valetab valeks, annaks lubatud rahu,

neli triljonit aastat, ikka veel, ikka veel on mõnel ketsides kivikesi,

mis nüüd on briljantseteks lihvitud,

seal ühes varrukas salapärane käsi ja teises madujas vingerdis,

peetud ebameeldivaks, tulnud välja inimese hirmu haistma,

harali keel maitsmas õhku ta ümber,

palju armastusi ja mis nimetusi selle üldistuse alt leida,

keelud ja mesimagus hoovus, kui teatud pingetest vabaks,

lõhnab roosimahla ja vöökoha puudutuse järele,

sõrm puudutab sõrme ja elupuu juurtesse voolab el vino,

Tagliafico naeratab kohevate vuntside tagant, kiidab taevani,

hääl ja selle hääle virtuoosne lajatamine rumaluse õuele,

pargitud nahkade vahele asetatud sametine vöö,

soome-ugrilik samastumine selle looja nõiduslikusega,

et siis haudadel kõndija ei peaks viimaste kõneluste vahel

liiga palju hingama, maskiks parim, suunurgad üles-alla,

alla-üles, õhku, õhku, õhku, 

rumalale piisab armastusestki,.... või siiski?

Ent see mäng väärib küünlaid

Surm, nad ütlesid pidi olema midagi käegakatsutavat,

siiski müütilisuse varjus ja dogmade teravate küüniste vahel,

sellest hoolimata visates elamise münti kõrgele õhku,

on surm alati selle teine pool,

veidi rohkem kui üldse pole nende eksisteerimiste surinate

vahelises alas nomenklatuurset näpuga järje ajamist,

surnule viiakse alati, kui üldse, valgeid lilli,

kari tohmaneid tudiseb lalisedes ja musta riietatuna

ühe sarga kõrval, mida siis võrreldakse teiste samasugustega,

kelle pugu kõige pringim, kelle varandus kisendab

enne kohtutundi, sitta sellest,

vanade hõimude isandad – rahvas ise, mõõtis rikkust

loodud suhete ja õnnelikuse teetas, nõnda, et väärt oleks pidu,

sest mäng oma loomuselt pidi lõppema tähistusega,

nüüd vaatab äsjatäitunu oma uute silmadega läbipaistva vee ääres

pelikani ja imestab oma suuruse üle,

avab suud matsutuseks ja sulgeb siis visiooni tagajärjel,

eelnevate elude kaja, koju jäänud vison on vist pisikese

sõrmede vahelt pääsenud ja otsib nüüd sama visalt põgenemisteed,

erinevalt inimesest, oskamata enese elu lõpetada,

vaata vaid koode, teokarbilt vaatab vastu lõpetamata lugu,

spiraalina keerleb müstilisuse kareda kuid paksu teki alla,

hea, et ilm nii ilus on, oliiviõli vahemere ciabatta peale,

ahjusoe silitus nostalgia masinavärgil, nüüd ja kohe

tormamas viimaste kaisutuste kogejaks, 

pruunid silmad ja kuldne keha liibumas parandatud peegli vastu,

ilu ja selle ilu vaatleja südames tärganud valge lill –

iga seeme vaid uue  universumi võimalus,

homme tulen ma taas, veidi teisiti, kuid siiski taas

ja me vaatame mis maagiat me luua saame,

osakeste liikumist mõjutab vaatleja silm,

sest teadlikkuse koda on kõiksus.

Piisavatele

Või sellestki pidi saama meie elude algus,

tolereeritud vabaduse kaotus, pisukese tervise nimel,

et surra mõni teine päev, siiski, et surra,

kuid kui keegi pole suremisele andnud väära võimu nimel

oskust muuta elujanus närbuvat inim-lille

enesest enamaks, siis milleks sedagi tarvis,

kas pole paleuslik mõtteviis selle sama ülemjuhataja

õlul, kupud jäänud koju, kontrollimas vaatleja käitumist,

vaid meenutus sellest millest oht ilma jääda,

kui et üldse oht, ehk hoopis rohkem süvendet hirm,

et eksisteerib selline fabrikatsioon, kontrolli mehhanismid,

olemise mehhanismid, jõustruktuurid, kõik selle ühe eesmärgi

vannutatud valvurid, teejuhid, juhatamas neid, kes valinud 

ärgata, sinna kus vabaduse valgust täis kants,

ning neid kes unesegased, kaugemale tõelisuse lubatud õndsusest,

kusagil kunagi peatub post-traumaatilises maailmas

üks paljunäinud silmadega mehemürakas, kuldne ring

ümber kaela ja ürask südames, meelelisuse sajandist

välja saadetud, aja masin koltunud paberi serval,

numbri kombinatsioon väljendamatu, pealagi paljas,

habe vööni, nüüd ehk liialdus, igatahes enamaks valmis,

kuid enamast eemal, kallimad kõik vahaks kujutatud,

ja nende varasemate hetkede kollisioonis vaatab ka tema,

nagu iga teine, enesega tõtt, siunab oma vastase käike,

mis liiati temagi vastu olid määratud, jah määratud vaid enese poolt,

laud, mille must-valgetel ruutudel sõnum sellest

allilmast, kus kunagi sündis hadeslik erapooletus,

kes nimetab pööblit pööbliks, kui mitte see, kes on pühkinud

endalt selle varasema definitsiooni tolmu, tolm,

mille ta oli korjanud eelmiselt hingitsejalt, viirusena

levinud, kulutulena söönud kopse, et siis kõige lõpuks

vajutada valelikkuse nimel surnusööja laubale

see kuradima märk, millel ühiskondlik taak ja lubamine,

sest väärtused saavad kustuda alles siis kui usutakse

need olevat iganenud, või oli vabadus ka siin midagi enamat

kui väärtus ja iganenud maailmavaade,

igatsus kui nii võib olla?

Ei lõppu, ei algustki (konstant)

Sellest üürikesest kontaktist inimese ja üliinimese vahel,

sai leiutatud tulevaste varieeruvuste amplituud,

sõnad ja nende kandjad vallandasid meeleolust enamat

ja palusid vastutasuks matmisele eelnevat lõbulaulu,

et siis see miski, mille tundmuste tagajärg sai loodud,

poleks olnud loodud selle sama tundmuse põhjusest,

vana maailm kostis püssipaugatusega, ei andnud 

alla nii kergelt, kuid leppis oma muunduse ja selle muunduse

võluga, kepike mis oli vett otsinud, otsis nüüd inimest

ja elemendid kui saanud kutse osaliseks, kantuna usust,

ei pidanud seisma võltsmaagia suletud uste taga,

assistentlik vale-jumal, paberimajandus korrast, 

ajamas nimesid sassi, unustamas paljunähtu igavikulisust,

iidne müstik, hüüdmas mõtlemise varem hinnatud tööd,

umbluuks, naeratas puhtakujulise hakkaja naeratust,

hea meel tulevase mõjutuse eest, hetk, hetk, jah hetk

enne kui kollektiivi tabanuks humaansuse lõpu virelev susin,

pöördus voolavate valguste vägi ja kinkis teadlikkuse

neile kes olid seda valmis vastu võtma, vastu võetuna,

paraja piina ja rahulduse segus, hakati elama elusid,

ja lõpp, seda ei pidavatki olema, ei algustki,

ainus konstant see muutus,

vaat juba muutuski.

Somnambulist

Karje ja visklemine, õdus lapsepõlve moment, 

sunnitud ja sünnitud ja siis veel peale selle,

ainult veidikese elevuse dekooriga, kaunite

nahakandjate magushapu aroom, 

surnute päeva viimasel tunnil kadusime uttu,

kelluke lõi ja lõi ja lõi ja kaotatud sõprade nimel

võtsime viimaseid lonkse, igatsusest kaugemal,

uue maailma lävel, hullumeelsusest üle,

terve mõistuse kantsis, ilma müüride ja relvastuseta,

tulgu igaüks kel varuks vaimsus, "thy shall be loved",

unes tulid nad mitmekesi, sumbusid ühte, 

kaotasid eos selle mida pidid leidma, kui see jõuaks kohale,

ju siis mitte, aga vahekord, millest tingituna

oli see apokalüptiline lugu alguse saanud,

kehtis vanade reeglite järgi, ehk demiurg, 

kes oli ärganud oma talveunest, naasnud kihisevasse igavikku

tormavale rongile, troonil hüpiknukk, 

rooli asemel kaunite kunstide viljeleja,

tormamas, jah tormamas, Ozymandiase jalgade ette,

liivapaljandikele, Revalist kaugemale, 

lahe taga ohverdas end kuldsete juustega piiga,

sünnitas koidule tuhandeid lapsi,

nüüd ja sellisest esimesest, korduses, nüüd, nüüd, nüüd

on maailma laval vaimuvalgus ja toreduse algus,

kürb siseneb tasasuses ja loob järgmiste võimalikkuste alge,

veri pulseerib tema soontes, taob seintele tuleviku plekke,

punased ja hetkest kuivad, Mephisto, Aladon, Sombre –

Fuguay tubakakapi süljetopsis ulpivad sipelgad,

kord tõstnud üle oma massi, atlasliku visadusega,

ja ma teadsin kõige selle keskel, et armastan sind.