sealt kurgu kumerustest, liimjas ila veninud näotu kujutlusis,
õdusate õhtute hämaruses visanud abielu vankumatut liini,
suletuna, õhku, püüdnud püüdja sõrmega,
vankumatu ja pure oma loomuselt, suletud, khm, khm liin,
riiulitel nahksed köited, kõigil kullatud jooni,
kutseks neile, kes ei pidanud paljuks näidata vabaduse valgust
neile, kes selle ära olid andnud, kõigest ühe torke
ja pisukese nänni eest, tõelise hoolivuse eksponaadid,
selle ajastu homo erectused, kogumas tolmu ajaloo prügikastis,
ühe ühiskonna langemise päevil,
kantuna võõrastest ideedest, tähtede paiku ja tagant,
siin saanud ajale vangiks ja valvuriks,
lahknevate radade vahele jäänud humanoidsed elajad,
puhastanud tulega oma hinge valus-mõrkjat savi,
voolinud nägusid sildade alla,
kõnelusiks inimesega,
sealtpoolt taevakeha, päike ja tema lilled,
kord liig tulitav, kord liig hell, siiski oma,
kelle tarvis elutada, kui mitte neile kes paistmisele kaasa,
hommik ja õhtu, kõik mis enne ja pärast lõunat,
soolase mere piisa ja Liibanoni lume vahel,
ruumi, kus muidu,
khm, khm, köhatati tähelepanu võitmiseks,
kuid millele ei jagatud meelis-paiku, meelis-mõnusid,
kastrulid ja pannid ämmelgate koduks,
pannkoogid turmavaks jahuks,
osakesed jagunematuteks võllaroogadeks,
sest nad võisid, sest tema tumedate ainete valus
puudus haamri ja selle lööja visadus,
kõik on uus, teadus, kui purunend alas,
ei midagi muud, kõik on uus,
oktoobrikuus.
No comments:
Post a Comment