selle näol jalgu jäädes, võisid need võlts-teravuse eksponaadid
kerida end madudena oma egotsentriliste mõistmiste küüsi,
seninägematu fioola võttis südame alt õõnsaks neil,
kes selle sama tumeduse tundmiseks olid hinge maha parseldanud,
kergemate võimaluste, vähemate kuid siiski valikute nimel,
nõutud oluskelu keelas vabadel vanglasse siseneda,
petetud viimasestki valest, pöörati uude usku – eneseusku,
siingi pidasid nood teised tarvilikuks mõeldamatult vahakujudele
nimesid anda, et ikka vormi jaguks, et ikka struktuuri,
kuigi tahvel, millele veerimiseks sundi rakendati,
oli sünnitanud miljardeid värde, tehisliku intelligentsi
ja jahvatatud südametega, koduks oma meele trellitagused,
võisid nemadki maa laulu kuuldes, elementidele suud anda,
emake andis andeks, keelele laksuks, kellele peksuks:
tulge mu vaesed, mu näritud,
veatu olemise püüd
süüdimatu kuid vajatud teravmeelitseja püüdis meeletu kiusuga
end tagasi vaatama meelitada, ent siingi valitses pärast ööd
selle nähtamatu valvuri vaim, tõsine kuid meelas,
natike ulakust täis ja veri-vemmelga moodi,
siuglikult paindlik, erinevalt teistest,
valmis hoidma oma lapsi,
kuigi teisest puust.
No comments:
Post a Comment