iidolid kõik võltsid, maskid kõik puru,
siin ja sealpool olemise võlu,
kuid võidust veel niivõrd kaugel,
Rohelise rügemendi vallatuis kütkeis
sidunud looduse masinaga ühte,
nüüd on taevalikul teadvusel puudu vürtsist
ja kinžalli lõikest loodud deemonist,
kes kulutab oma maiseid päevi,
ajades taga iidseid implikatsioone,
Orlov on homse taga
kellegi püha sõda kustutas miljoneid küünlaid, külmetav kunstnik võbeles varjus
ja kutsus pimikusse teisigi,
ning meie vaatasime pealt, näod irevil,
süstlad veenides,
köhinud pappi ja verd, kõige selle kalli kontrolli ja rolli nimel,
et orjaks olemise õigustus vääriks tiitleid,
mõni surm veel suremata,
Atlaslik pähkel puremata, kuid meeneks saadud Kolgata makett,
siin samas Sinu õuel,
näe hingki vaatab pealt,
oda ots verine.
No comments:
Post a Comment