Friday, September 10, 2021

Veel mõni päris-t} de

Pärast piduseid päid ja ohvri-ande,
neid, kelle taskutesse oldi juba nukke surutud, ei piisanud meilegi ekraanidelt saadud armastusavaldustest, 

ohutust kaugusest, või nii sai väidetud, 
usutud lausa, võtsime oma tähelepanu välja
ja kinnitasime selle kõikjale, et siis needmise asemel esimest korda kiita meie ebatavalisust ja selle väge võimatutele, 

lohisevate linikute ja kristalli võbeluse
ammu-usutud, kuid varsti unuva tunde pärast sai allakäik mitte ainult vabadele ja vanadele, vaid ka ilmakaartele ja toonidele hukuks, 

keskustelu priimuslik läbipaistvus kolis linna alla, õed lakkusid äkk-rikaste näppe
ja isad taltusid aja soonilise munni all, 
peaselt, et meeldida, jah meeldida ja nimeta jumalate hirmus ühist konna kummardada, 

nüüd persevestidest lähemalt:

kui ma likviidsuse mõistest kaugemale piilusin, ei seadnud see kood mind veel rahakate patta, 
olin astunud sajajalgse teadlikkuse soolestikku ja jalgadel olid verised tank-saapad, 

enne neelamist jagas iga jalg hoope, 
eksistentsi absurdsus, võib öelda, 
hinge palavas pimikus olin mänginud
küllalt kaua seda peitust enese ja enesega, 

peegli sulavas läbipaistvuses, teisiti kui enne, koolitasin end külmalt hoolima, 
reklaamtahvlite vastaselt, dirigeerides uue tuleviku nime, kõigest igaviku sümfoonia, 

piletid on läbi müüdud! 


No comments:

Post a Comment