(Sa oskad sõlmida leppeid ja anda vandeid nii kergekäeliselt.
Oskad puhuda õhku täis ka kõige augulisema palitu ja see
on alles algus. Ma tean. Oled lennanud viis tuhat miili või
kilomeetrit. Selles osas veel kalkuleerime. Oled tulnud siia
usku kuulutama agnostilisele vanakuradile ja mõtled, et ehk
kuulutab temagi sulle. Tõestab su väidete õigsust. Tõestab
sinu olemasolu. Kuidas võisidki arvata, et eksisteerid väljaspool
nägija ruumi. Väljaspool nägijat ennastki. Olemine on kõik
ja mitte midagi. Olemine on su kutsumus. Kutsu teisigi kaasa.)
Ja siin ta seisab endast veidikene kõrgemal ja peab mõnd
arutelu enesest mõistetavaks. Peab ennast aga üleval nagu
poleks temal selles süüd. Nagu poleks temagi lihal roiskumise
lõhna. Või roosiaias peavad nad sünnipäeva ja jätsid tema
seisma räästa alla. Naeravad seal vihmateradega võidu.
Naergu pealegi. Kõik on varsti siin targa mehe räästa all,
sest märg olla on lauslollus. Olla märg on olla elus. Aga
olla elus on olla lausloll ja lausloll olemiseks pole palju tarvis.
Naergu pealegi vihmateradega võidu. Kes naerab viimasena
naerab paremini, kuid siiski viimasena. Viimane on kurb
number. Viimasel on naerda ainult enda üle. Ohh olla lausloll –
ta mõtleb. Temagi tahab hiljem saada osa sellest tõusva kuu
rituaalist. Temagi tahab silitada roosade põskedega näitsikuid
sealt kus ema ei lubanud ja öelda endale neid vaikusesõnu.
Ta puhkab pahurast tujust ja liigub räästa alt langeva mere alla.
Missugune elu on tunda ja tunne on elada, et seda aga varem ei
tihanud teha, sest ema ütles: Nii rumal on meie märg poiss.
Ta puhkab nii mõnestki väärvaatlusest ja analüüsist. Puhkab
silmi millegil puhtal, seal langeva mere all. Puhkab enesest.
No comments:
Post a Comment