Mu kangastelgedel lamab lõimitud isa naeratus.
See sama naeratus mida tundsin kukla taga
pärast tema surma. Tundsin veel midagi. Tundsin
murtud valude aistingut. Mu kangastelgedel on
paha lõhn aga ma usun, et see on kaduv.
Pärast vastuste eiramist sõin ühe kokteili kirsi
teise järel ja imestasin purjutamise üle. Minu
aegade element. Pärast viimast imestasin ka
vastuse üle ja viies sõlm oli tema nimega. Kallis
kauge laul. Kas isa südant tunnen ma? Kas?
Mu kangastelgedel on puudutuse kõhe nägu. Kõle
vestmik koos kaarnaga ja viie tihu valu all on
tema lapselik naeratus. Mu kangastelgedel on elanud.
Mu kangastelgedel lamab lõimitud isa naeratus.
No comments:
Post a Comment