Kui küürakas põhjadaam oma jalavarje vaatas. Kui tema
läikivate kristallkuuli taoliste silmade alla kiskus pisar.
Oli möödunud kümneid või sadu või lausa tuhandeid
tunde viimasest musta kuke päevast. Siis kui tema armsam
otsustas oma vahutavas hulluses aega õgvendama asuda.
Aeg pole mõni Petseri tumul, et kerkib kivist ja seisab
nõiaringist väljaspool. Aeg pole tarmukale kingiks. Aeg
rebib ja vähkreb ja teeb kõiksugu samme. Tantsib nimeta
tantsu. Aeg oli ja on kõige esimene polümaat. Esimene.
Juba Giordano Bruno eiras teadjamate ürgsust. Rääkis
hullu juttu teistestki eludest teistelgi planeetidel. Rääkis
midagi veel. Rääkis end tuleriidale tumedaks aineks.
Nüüd on tema dagerrotüüp küüraka põhjadaami aniisikausi
kõrval ja valetab tõendustest. Kuigi selline meister oli
surnud juba enne pildimehhanismi leiutamist. Enne jumala
surma. Kuigi küünalgi leiab iga tuule milles kustuda.
Musta kuke päeval leidis ka Islami kuldajastu täht Ibn Rushd
tee vaese eestlase südamesse. Ta külastas küürakat põhjadaami
ja rääkis mateeria igavikust. Rääkis armsamast ja lubas neid
taas kokku viia. Viia vaid ühe pokaaliga. Ühe tilga ja viie lonksuga.
Sellel päeval pidi küürakas põhjadaam otsima harilikku sealõua-
rohtu ja pressima selle ekstrakti kolmele murtud pisarale. Hiljem tuli
lisada Tšiili salpeetrit ja uskuda kolme võimatut asja. Imet saab
sündida ainult imega. Sellel päeval tekkisid tema tuppa Córdoba
haihtuvad aiad ja kuldsete lõvipeadega sambad. Värav millest
kord ka tema armsam läbi astus. Munkadele jäi ainult kirbe salpeetri
ja aniisi hais ja oletus, et Jumalaema on korraks ärganud. Maga.
Gobelläänide vahvusest kantuna ehtisid ka tava-eestlase kanvaasid
mustrid küüraka põhjadaami mustriraamatutest, kus nii mõnigi piste
võis taevariiki lubada. Nii mõnigi piste võis eksitada süüdimatut.
Võis tohule lisada pohu, et vooruse või pahelise ringi seest võiks
kerkida olemise paljusus. Et lisada vürtsi mõnele päevale nende
väikeste elude juurestikus. Et kasvatada vaimu ka teisel pool pimedust.
No comments:
Post a Comment