Monolooge

I: Kui mu taevas paistaks tähti ja kuu ripuks südamega põiki

ja mu isa kunst oleks olnud mulle elu pakkuda. 

Kui mu ema kunst oleks olnud elu tänada ja kõik kaaslased enne

ja pärast mu tusase tunni algust sünniksid siia pimedate

ja vigastena. 

Kui siis mu süda ripuks seal kuuga põiki

ja iga ruumitu olend teda pilkaks. 

Kui esemete vaatamise valu oleks teiste kannatada

ja mindki ennast vaadataks sedasi.

Ei ma poleks hunnitu värskusega püüelnud

kuulsuse poole, sest mis see kuulsus oleks

kui mitte eesel kuninga kroonis.

II: Naaberriikide taga on eksootilise lõhna algupära.

Mis sellest. Jah, mis sellest, sest pärast tuleb maksmise eest

nuusutada. Igaühele on antud mõni viisakus enne surma

ja mõni edevus enne sündi. Mis sellest. Minu kartul ei

küsi endale pikka iga ja närust pummelungi. Minu

heeringas ei oska meelitada end merre. Minu siga

ei köhi tina ega vaske ega hõbedat ega kulda. Minu

lauluks pole rahvushümn ega kanna ma ka rahvapärast

lõnga. Olen igapäeva masin ja ühiskond on mul nimeks.

III: Aastaid tagasi kui olin veel plikaohtu ja mõrsjakleiti

ei keelanud kanda mitte vagadus vaid isakodu mentaliteet.

Aastaid tagasi enne dekabristide talve võtsin ma noa ja 

verega märkisin end igavikku. Suure algustähega, sest

kuidas sa ikka saad, kui mitte suure algustähega. Suurelt.

Sest kuidas sa ikka saad, kui mitte suure algustähega.

IV: Ja mäletaks neid astjaid künkaid säherdune lapsik meel,

et mäletaks see meel veel lisada mõni ammu unund tähendus

või ammu unund pilt. Mõni millele oleks jäetud tühja aega,

et ruum kõik oleks neelanud ja oleks veel neelanud ka meid.

Jah, mäletaks ma neid nii nagu nemad mind mäletavad, sest

mäletamisel ja meenutamisel on liiga erinev maitse, liiga erinev

kontuur. Liiga sarnane ja liiga erinev. Jah mäletaks ma neid.

V: Jäätunud jalajäljed mu talvitujate unes või armsamad kes

leidnud voodiäärse nurga. Võime olla mõni mõte ja suudlus

mis jäänud mõtteks või võivad need armsamad mu voodi ääres

jääda tumedateks kogudeks kes tahavad tahta. Jäätunud ja

hall ja süda millel puhkab jasmiini meelemärkuseta õis. Kõik

sirelid nüüd kadedust täis ja täis on jalgu need jäljed mu talvitujate

unes või armsamad kes leidnud voodiäärse nurga. Mis suudluseid

kõrvale jätta ja mis mõtteid jätta. Mis suudluseid. Mis mõtteid.

VI: Kui vaid oleks mõnel mehel langemiseks oidu. Ei lase ükski

oht nõnda kergelt lahti mehest, kes pole tormanud tuliste

randade poole või vigaste nooruste või nõrgemate sugude. Ei lase

ükski oht nõnda kergelt lahti mehest. Ei lase minagi. Ei kunagi.

VII: Viimastele jääb sõnavõtu häbematum hetk. Väsinud kõrv ja

märjukeseta keeled. Viimastele jääb hetk ja rohkem pole vajagi

sest keegi ei kuule või kuuleb see kes ei vaja või see kes ei taha.

Viimastele jääb viimane sõna ja sellel sõnal on häbematust.