peab. Ava uks mõlemapoolsele mäele ja luba Araabia
tuulel olla su templivärava meistriks. Kotisuu on lahti.
Taavet ei oleks oma valget habet kiskunud vihast, kui
poeg Saalomon poleks Punase Mere deemonilt palunud
sammast oma templijuveeliks. Lillast mõjukivimist.
Lillast kristallist sammast sellelt Moosese vihavaenlaselt.
Ja koos tuuletallaja Ephippasega tõstis Abizithibod verise
mere sügavustest taevamurdjast pistoda. Rohkem ei nähtud
pilvi Saalomoni templi kohal. Ei nähtud lindegi. Ei õndsust.
Ja kõigevägevama pitsatiga sõrmus võis lubada sellel sündida,
nagu enamus ennemuistsetest juhtumistest. Kõik saab ikka
alguse temast ja lõppeb samuti. Kõik kärbeste jumalad ja
ornamendid enne meie aega. Kõik lahvatanud ja kustutatud
leegid, millel ei pidavat väärtust lasuma. Kõik sündinud surmad.
Ühte oleks öelda sellele tähevärava avajale: Pane uks pärast kinni.
Pärast rändrohutirtsu parve pidi ka tema endale lubama ühe
vängema rusikatäie. Naisega ühtimiseks on vaja mehist vart
ja sellele võivad kaasa aidata vanad jumalad. Kaanani pudu-
lojused ja troonidelt tõugatud, kes nüüd otsivad pisematki
ohverdust tikutulega taga. Nüri nõel selles juhmis heinas.
Ja laulude laul lubab Ammoni lastele kadedust, sest armastusel
oli kuningate kuninga jaoks teine nimi: Shullamite ehk rahulik.
Ja rahus võib iidne sugu nüüd valvata, sest nimi pole kustunud.
No comments:
Post a Comment