Kui surm oleks mõni meie seast

ei paneks ma talle pahaks tema vallatused nagu tema
ei paneks pahaks meiegi oma – et pole varem teadvustanud
ja et pole varem vaadanud silma

pole palju tarvis kallile sõbrale
vaid muld millel samm oleks pehme ja liiv
mis sulaks silmale päikese eest

ei paneks ma talle pahaks tema õhtukleiti või pintsakut
ei paneks pahaks tema õhtuid ja neid hommikuid
mil ema või isa asemel pannkooke küpsetab

ei paneks pahaks tema veripunaseid roose või valgeid
kuidas tuju kutsub ei paneks pahaks tema
joovastunud sõpra nimega elu

jah ei paneks pahaks ma neid Kadmoni-soost
võtku või katku ja nüristagu rauda
võtku või lehed talvel ja talved suvel

kui surm oleks mõni meie seast
ei paneks keegi teda vast tähele
ei paneks pahaks mõni teine kord
kui surm oleks mõni meie seast