Tuletikumehed

Need seal, seisid sirgelt ja ootasid oma aega, 
emad nutsid põrandaalustes kambrites, niiskus palgeil,

surijate rõõmuks kinkisid vaesemad sugulased lilli neile,

kelle purunenud pähklites olid loksunud ajud,

                          edu teile

sellega taheti öelda, et mõni meist ei õpi kunagi,

valikul pole tahtega ühist, nad saavad vaid täiendada 

teineteist,

tahtsin midagi prantsuskeelset siia lisada ja kursiivis,

teadagi, mida minu imidž jumaldab, kursiivis andetuid sõnu,

kuivi viinamarju, miite (mitte) rosinaid, tekstilise põrke momenti,

siit ja sealt, enne ja pärast, sinna ja tänna, mõistagi.

Nohisesin tatiga, pühkisin voodipesu külge,

karistasin end hetkelise kuid meeletu hinnanguga,

magasin edasi, nägin unes sindki, enne meie aega

polnud see veel võimalik, kontuur ei saanud formuleeruda

sest loomise laulu polnud lauldud, nii eksootiline tõdemus,

naljakas, kuidas luulelise juustu sööd küll ära,

kuid ehmatad kõhu kinni,

                                          maitse enne, valu pärast

valitseva otsustaja hääl oli vali, skisofreeniline segadus,

joonistasin mannetuid õlaku-pioneere, 

ruskeid ja tutiseid ja noori, kõigil punetavad huuled,

üleval ja all, (näed, ütlesin ju).

                      – põrandaalused