midagi tabavat,
siin selle taanduva ja olesklusest enama ees
ei peatanud mu nähtamatu käsi ühtegi vimma,
vinnanud su pealaest jalatallani
enese sügavamatesse paikadesse,
võisin nüüd austusega naeratada nende samade
peeglite ees, kus kord olin nutnud,
aitäh, et vaevaks võtsid lubada
ja kinkida endast enamat,
tänutäheks pilk karget ja joovastavat eliksiiri –
No comments:
Post a Comment