kui memmekeste kevadkülv läbi oli saanud,
kasemahl läppunud hingitsuste sees, kägu kukkunud,
varesele valu, põlvede kraabud, pikad ja verised,
Tartu limonaadi kallati peale,
fantoom-niitjad lõikuvused laste hingedes,
kes just olid ise lapsi saamas,
amööbse maailma meeleheite ja kummaliste traditsioonidega
kustutati mineviku leeke, vesi õlile ja kärab kah,
nüüd puudutan sinu puhevil puhmas, huuli, huuli
ja kaotan igasuguse vormi,
kohe saabunud on talv ja sa tuled,
oiates nagu teisigi,
oiates, oiates,
ohe.
No comments:
Post a Comment