Meie austatud seltsimees Turnip,
kes hoolimata alumiste hammaste osalisest puudusest,
kandis enese õlul nende,
kes teda vähem austasid, elusid,
tahtlikult või just ülesande kohasusest lähtuvalt,
tahtmatult sõi ta oma vaimsustega ühes lauas,
pidas punasel vaibal piknikke,
köitis silmuseid just nimelt enese kaela ümber
ja palus andestust mineviku taaga eest,
kanoopilistele tugedele kraapis ta issilike veendumusi
omades enda ideede alget vaid näilikult,
sest sedagi me teame,
et iga idee, mida tema lubas maailmas paista,
sai olla siiski vaid idee ideede kordusest,
nõnda nagu iga tsükkel on eelmise järg
ja uue püüd, olid ka tema veendumused,
selle kõige-kõige oskuslikum veatus,
et olla mõne müstilis-kõrgi usundi taassünd
ja selle taassünni kinnitus,
tema, nagu ka teised
pidasid end siiski millegi enama kandjaks,
millegi uue loojaks,
kuid eks seda teebki lokaalne teadvus
selle tõelisuse niidistikuga,
sõlmedega nendes,
ehk meiegagi.
No comments:
Post a Comment