Kinkimise taotlus ja selle taotluse puri ehk võllaraju

Me kadusime teiste huku taha varjule,

keelasime endid vaadata seda maailma lõppu

ja selle lõpu tumedust, 

teades vaid selle suundumust alluda,

olla allumisele võrdväärne taksiitor,

kaevata ja olla kaeblik,

et miski meie sees, see pimedus ja temas varjul,

saaks sõna, sest sõna polevat ta ammu saanud,

nõnda pidid keelud ja käsud saama olevatele 

pihtimiste ja metoodikate võllapuuks,

seal nende väheste armsuste toel, õnn ja toredus,

kaevul langevad veed ja nende vete tilgad,

karastasime nähtamatut terast,

sõitluse ja sõltuvuse kange kaja 

ja vanded esivanematele,

et punase kivimi ja sette vahel, ehk aeg sel nimeks,

saab inimene massist välja, 

tõenäosus suur, suurem kui muidu,

ruum selle tarvis loodud, aja karvane kämmal raiutud,

keksivate lõuapärade hambumus 

reedab meie taotluse sünnipärasust, 

iga ingel selle taotluse veri ja värskus,

köhatasime, kui astusime ühiskondlikule kannale,

et mitte saavutada katarsise valendavat magusust,

köhatasime teisegi korra, kui raiusime selle hüdralikke päid,

kannel kõlamas vesioreliga samma,

veski rattad lõpetanud läppuva pöörlemise,

Vanemuine sülitanud klimbi kurgust,

kellegi tore relvastus kutsus meid sisisema,

kes kaitseb kaitsjate eest,

kes noomib noomijaid,

kes vabastab vabastajaid,

ühel noist olid seljas vääritumad ja valet täis kaltsud,

kaltsude kiud kõik narmas, närimas ootuse põletavat tungi,

et seal teiste seas, lärm kõrvulukustav, 

kahurid plahvatanud hingedeks ja südameteks,

sütik roojast ja vesivalusast mandumisest niiske,

kuid siiski plahvatusohtlik, ontlik, muidu nii muidu,

sättinud prillid ninale, võttis selle paelumuse 

oma paleusega, et kunst on jumal

ja veel ainumas, mono, mono, mono,

kristallide heli-kõla-käila, eestluse metsataltsutajate

ja nende taltsutajate üleseadmused,

et ülem saab olla vaid see, kes endale kingib

ja ülim see, kes teistele.