rõõmu selle hetke maitsepärasusest, õitsevate oskuste ja õite
valus-magusat lahti laskmist ning veatut vigade tegemise lumma,
et siis üks vahetu mõistmine teise järel
seaks esiplaanile mitte selle kes teadust nõrutama on asunud,
vaid tolle viimase, paadunud asjahuvilise, kelle teadvustamised
on pimeduse teenritele köha kaugusel,
hirm on palangu tunnistus, hindele viis,
vaid sellele, kes usub tehnokraatliku sarvilist,
kõigi sõrmede asemel nõelad,
otsad verised, animistlikkusest loobunud,
jäikuse metsikuses, numbrite jada elliptilised esindajad,
surm vaid jätk ja binaarsus,
hingele koda ehitab orjastaja ja ori,
nüüd kõigest lubamise kaugusel,
entel-tentel, trillalaa,
sätib sõnu surmaga.
No comments:
Post a Comment