pidid nad ka ise talutama ja esmalt taltsutama,
nagu naise, kelle kiskja-küüned kõhtu rebisid,
nagu uhkuse, kelle pudrukauss alati tühjaks jäi,
sest peale maailma langemist hämarusse,
võisid küünlakandjatest veel ka võllaroad saada,
päev mil üli-tõusja oma keevaverelisuse kiuste
üksindusele alla vandus,
oli päev mil minu ja sinu taevas maaga kokku puutus,
teadmiste loori vorm, lahjenenud teistsuguste valikute turmtules,
intensiivne rahulolu, leppimine, alistumine,
kõiges, mis nimega: oma elu
sealtmaalt saimegi rasvaselt trükitud pealkirjad,
galaktilistele lugudele, pamfletid langemas Duino võimatustele,
linnadele, mille hukk sai inimeste pärusmaaks,
lääneliku kultuse surm, kadu, vaid tühine kadu,
uus juba taasköetud ja köitud,
tahetuna vaatajate kärsitusest, olla midagi enamat,
tahetuna sinust kui vaatajast,
et paremate päevade valu,
oli siiski vaid vääriti tõlgendatud
ja tegelikult kõige kerguse sünd.
No comments:
Post a Comment