mida ta teistelt ei küsi,
ja kui ma siis valedest hoolimata,
või vastupidi, liialt hoolides, nende valede
vastupandamatuks hälbijaks kujunesin,
võtsid salajased tundmused mind oma kombitsaliste haardesse,
nende nokakandjate ja paleuste tulihingeliste kaitsjate pimeduses
kõkutasin ma naerda selle nn olemise ja viimase tõsiduse ees,
sest vahvus, kui õiguspärane, oli saanud kuritegelikkuseks,
hirmutamine ja ahistus, ultimaatumite vahekohtunikud,
kellegi taevamannaks,
maailma hullumeelsus libises pisikeste pragude vahelt sisse
ja küttis kellegi kaminat, siibrid kõik kinni,
toad endistviisi külmad,
ontlik vanahärra ja tema varavalminud kratt jäänud tööta,
mägede soolast kerkinud tõetundjad ja nende tõdede tahvlid
saanud märgi külge,
lapsi tapetud ja murdu murtutest saanud heitemängu ohvrid,
ohvrist ohverdajani on samm,
sealt tuleb kaasus kellegi narmasräti ja padutundlikku vastu,
kõikunud lõhestatuse allikal, oks maasse surutud:
"Kaev tuleb siia!"
hauad ees, kuid see ei koti kedagi,
homme ei mäleta enam keegi,
pisike valvur veres kannab valesid nagu rauda,
rakuke rakukese eest ja nimel,
kaitse on parim mürk
ja haavatavus selle ravi,
nõnda suri tõelisus,
mitte ohkes vaid staatikas.
No comments:
Post a Comment