tema ülimuslikkus parandamatu, jalge ees
seisis vigane Arnold, enne ja pärast kooli,
kodutööd tegemata, kõik piigad üle vasaku õla,
sülg veel sülitamata, meenumas Topu vete laiuv mekk,
soolasuse kandam igas tilgas, puhtus vahuses mõtlikkuses ja igas tormis kellegi hinge vahe vigasus,
andekuse teine nimi,
paleus mida anti tunda, oli vuristatud surnute manamise
eelduseks, justkui päästjad ja nende vestid,
loksumas kodust ja kaldast kaugemal, punased sipelgad vabaduse laiul,
meri ei andesta ega vabanda, ta lihtsalt loksub
ja selles loksumises on kuulda surevate sappi,
emake viis ja viis, tiia-taara-tiiruke,
latseke siin ja siin, malevate manu
kalleid asju kanti surnud mehe aardekirstust,
kui aga tormi täheks sai põhja laiusest Siirius,
siis sai hing rahu, ehk teinegi,
kõik külmahaiged liikusid edasi, puhtus uus paratamatu.
No comments:
Post a Comment