enda elu ehitanud, polnudki vaja teiste tingimustega abi,
sest see kes teil eelmine nädal hinge seest kiskus,
oli see nädal ikoonidel jumaldatud,
tuuleke, mis mõnedel juhtudel kustutab on võimeline
ka suurendama leeki, neelaku mis maksab, kõigile võrdselt
tähendab keskpärasust, inim-projekti surm,
sedasi vähemalt teistest eripärasemalt võisime meiegi
näha kesksuvise päikese all omi võlusid,
eriti kui nendel võludel olid sinu käed ja sinu jalad,
sinu nägu ja nimi,
võtsin ka sinul käest kinni ja sosistasin meelitusi,
nagu ennegi, siiski alati teisiti, alati uuesti,
sest ju siis on vabadusel võime võtta meie väärikuse
vastu omi kontrolle, naglalt siunata siis kui pole vaja
ja manada näilikult enese nimel,
siiski teistele näpuga näidates, et poeetilisus
pole siinkohal keelu taga,
keereldes ja viseldes tühjuse poole,
struktuursete olemite irvitus laenanud julguse
sellele alatule kuid lubatud hirmule, edasi, marss,
taeva poole, iga dimensioon kiitleb oma luigelauluga,
teemantina siuglev hõbejas jõgi, millel hinge libratsioon,
parema tuleviku nimel, sedasi on väidetud,
reaalsus pole küsinud loojatelt väärastumist,
siiski saab väärastumine ilmneda, sest nii palju
kui on öelnud targad keeled, muistsed tahvlid,
oleme me kõik siin paadis kambakesi,
nature morte ja selle võimekus kirjeldada korduste sadismi,
pildilt hääbuv lootus, et asenduks sunniga,
sund elada, sund surra, mõnel juhul sund ära jätta,
et siiski vastuvoolu triivida, kõigi maskid ees, kõigil,
sealtmaalt on selle tõelisuse nimeks tants surmaga,
käest kinni ja rõõmsal meelel igaviku valvurite tänupühaks,
vannutatud piiririigi vapil selle armastaja hing
ja sama pühaduse vorm, mõnel juba näodki,
aga siin oleme meie sinuga, suurte mängude nupud:
rex ja regina.
No comments:
Post a Comment