variaablite kuningannaks, saaks oma isu täis,
ohh emand Looja, sinu sidemetega ja selle täiusliku naeratusega
võib mõni meist kella tagurpidi keerama panna,
aga ei suuda kunagi muuta enamat kui seda milleks
usutakse end võimeline olevat, või nii ta arvas
ja kohmetuna pillas selle uitmõtte peale oma kohvitassi,
kohviku külalised vaatasid temast mööda,
ehmumine oli vana sajandi mood, nüüd olid uued ajad,
oma mõtetest teadlikuks saamine pidavat pagasit vähendama,
seal seisis valge nahaga, veel värvimata neidis,
nuttis nukke taga ja sajatas oma kaotusi, kunst mis ehetena
tema nime edasi kandis oli rohkem laps, rohkem essents,
kui massi väärtused ja hoiakud, need suhkrust visandid,
sulanud aegade hämusse,
teravad purihambad puurisid põske, raua maitse neelas igavikku
ja looming, see vana hoor, mattis end päevade ikaldusse,
sajaseid lehvitades vanadele vuntsidega meestele,
et iha, mis teda kord oli kannustanud, ehk otsustaks koju naasta,
kohvi aroom heljus külaliste ninadesse, käivitas momebaarium 14
ja manas vaimusilma ette hetkelisi audiovisuaalseid haistinguid,
implanteeritud, võibolla, ainult sina tead,
siis võttis elu teda tema enese loodud reeglite kohaselt,
sest teisiti enam ei saanud, kui just tema valikust lähtuvalt,
seal ta seisis, muutuvate nägude ja külma tuule käes,
suvi kohe siin.
No comments:
Post a Comment