salajaste nüansside kuningas, leegitseva krooniga,
valmis hülgajatele kätt andma, ehk polnudki
see ohverdus neile meeltmööda, kui ma olin näinud
päikesekoja valvurit, mõnudega maadelnud,
see valu ja tema oskus mind lahti sõlmida,
need olid vanema igaviku madalad mõjud,
ähvardused, et parem on üksi, koit kohe ukse taga,
piduse näo ja valiantse hoiakuga, sõdinud peletistega,
kes kõik su kutset närinud,
aga päike tõuseb, kikitab kõrvu ja kingib kulda,
taas katsub kergus üle kere ja avab selle,
mille lukk on paistnud roostes,
et ka mina võiksin lembes laulu luua,
sinu nimi suul.
No comments:
Post a Comment