põrgu seintele kritseldatud grafiito: "Armastus tõi meid ühte surma."
siis põletati nahkadele päikese templeid, sümbolid mille
vormi ma kuidagi ei suutnud meenutada,
mind tabanud ebaedu polnud saatnud meiesuguseid veel,
siis esimeste seas, sain öelda, et mina tulin välja sellest kõigest,
saatuse parandamatud haavandid, vere maitse roojamas
puhtaid olendeid, muutmas neid peletisteks minu kõrval,
seitsme pea ja äkiliste meeltega,
fööniksina tuhast, klassikalise filoloogia tõetruu alamana,
igaviku poeedi näo kuid igatseva südamega, see pidavat
nii olemagi, kuigi sedasi ei paistnud mu olemus janunevat,
kas tõesti võis veel parandada hingehaavu see sama mis neid
oli löönud, see kuldne läige nahal, tema huulte puudutus,
mõni veatu idealistlik räsitus, alamale, jah alamale,
pole vaja teada kõrgema võimu kandja hingeelu,
taas kord pööran ma enne risti, et mitte sarvikule
kuklasse hingata, meie tundmused ei paista kattuvat,
tüliõuna keskmeks on armastuse seeme,
enne keskööd panen vere hoiule ja toimetan
ainult enese käsu ja tahtmise järgi,
võtku neid teisi see otsimise vägi,
minust peab saama leidja.
No comments:
Post a Comment