Kui nainegi nõnda saaks

Võibolla taheti öelda ja öelda seda ainult enesele

läbi märkide ja sünkroonsuste, nüüd reklaaminud

enda sisekaemusi ja teeninud kopsakust kukrusse,

endal silmavalged punaseks kulunud pimikutesse piilumisest,

õhtukuma taga kallimate varjud, kasvanud mälestustest üle,

puhkuste ajakavas nördimusega, mis veidi teeskluse sarnane,

avanud rinnahoidjaid ja heldimusega kinkinud erutust

neile kes nähtamatuse taga vajatute nimesid kandsid,

kallistus, suudlus ja enese poole pöördumine,

kunstiga võib kaugele jõuda kui pole ootusi, lootusi,

neid kiviga visatud seisaku-momente, üle-õhu vedamisi,

näha veel vaid veidi ennast nendes pisarates, mitte kurbusest

vaid tõelisest tundmusest, mis kaigub tuhandete aastate miljöös,

ümbersünni tuuletuses, nii on hõigatud välja, meelde tuletades,

et tähtsus sünnib pealekauba, palud või mitte, lasta nüüd lahti

ja nuusutada neid kollaseid õisi prantsuse balkonil,

Vahemere sündsusetus kutsunud ühtima, krevetid mälutud,

juustud sulanud päikese tavatus õrnuses, vein virgutamata

kasvatanud heljumist, tiivad laenatud neilt kes võtsid vaevaks

inimesega kokku kasvada, tänu taevale,

sealt tuleb järgmine, naeratus näol, arvamas luuletajast midagi,

päevast päeva, ööst öösse, punase sibula koored ummistanud 

vaimseid elamisi, proovinud armastada, kordan proovinud,

nende kunstilise väärtuse manamine nõutud vaid kõrgemalt,

sellest ise, ise, ise, ise, ise vaid unistanud,

seal nende nimede ja numbrite, tähtede ja allegooriate varjus

saab mõni oma tõelise vormi ja lubab endal olla eksisteerinud,

see looja, lammutab vana alati pärast uue loomist,

kui see looja soovib olla muutusega ühtne,

muutus on ainus konstant,

võibolla oleks hea kui nainegi nõnda saaks,

seda ta mõtles ja mõistis,

et vast juba ongi.