see sama näilikkus milles kastetud kõik hoomamatused,
ükskõiksus paratamatu, pahviks löödud inimtõug,
inglite äratajas salajaste kunstide viljeleja,
möödaniku meenutustes kallimate figuurid,
näod kõigil kuklasse, südamed jäätuvates pihkudes,
teil seal kaugel pole vist vajadust pista end väiksemasse vormi, pandemoonium kulunud väljenditest umbes,
taas puudutavad nad mind siit ja sealtpoolt,
molekulaarne püsimatus vannub jumaluste taoliseks,
et vägi saaks välja, et vägi saaks välja,
elemendid puhastage, et manitsuste taga võiks näha
tõelise hoolivuse ja haavatavuse inglipead,
sõnad mis kaitsevad ja sõnad mis ravivad
ja need teised mis joobnute huultel ei maga,
saanud uute palvuste pealseks,
valge puu mille all kord sündisin, näinud paremaid päevi, elu-öö lõpul seadnud keeldudest hoolimata samme, neid samu samme, kodu poole,
akendest vaatasid su silmad, ühise taeva ja maa poole,
kallimate rõõmud ja kurbused vahetanud ürpe
ja sellest polnudki nii kahju,
ma olin sinu ja sina minu, mõni ütleks,
nii nagu peab,
nii nagu peab.
No comments:
Post a Comment