armastuse jaoks polnud enam ruumi,
tema enesevaatluste karm tulemus oli nõudnud
veelgi karmimat lähenemist,
eemaldumise katsetest hoolimata, oli ta kandnud
kauge tundmuse kaunil kutsel
enda raudseid maske ühe sensuaalsuse varnast teise,
rooside tulisuses ja Pariisi treppidel ning parkides
suitsetatud sigarettide uimas
lausus ta viimase keelduja ja uskuja säravail silmil:
"...vihmas saab kõik õndsaks."
sellel keskööl ei kaikunud kellad,
vaid alasi kume löök ja ihatute põrgu kutse,
tuut, tuut, tuut
sealt nad tulevad, pasunad sõjaks valmis,
hoolijate armaada, eetikute brigaad,
pehmuste vardjad, hinge tülpinud nülijad,
et lõpetada maailm, milles erisuse palgeil
looduse valmidus hoida hirmunuid,
siunatud ilma ja vanade vaimude kaitsel,
seda maailma, kus üks tunneb teise,
seda samust vana maailma, mis universaalsete
muutuste kiuste kandnud tavalisi ja tavatuid,
ühest valgest plekist naise sisemistel linadel,
mateeria vormumise hääletu vimm
ja vinnastumine enne uue universumi sündi,
karje, karje, karje ja tulevaste põlvede kulumise
valus-mõnus aisting, nüüd on siin,
siin ja praegu,
tuksuva planeedi südamik pani liblika
lendama nendele päikesest paakunud õlgadele,
veel enne kui tekke-kunsti valdaja
sai anduda oma loomingusse,
sest tema teadis panustaja ja hoomaja vahelist
sõnatut kokkulepet,
tema teadis.
No comments:
Post a Comment