Krahv Tutu viimased päevad (neoonlambaid karjatades)

Sinu salajaste tuimuste ainumast poosi, 
keegi kusagil on lõhnastanud, veetnud päevi

su surma ja elu vahel, jalgadel voolus,

sinu näo teravad jooned, kutsunud valimatuid

ennastunustavalt orjastama, 

katsu mind, katsu mind, katsu mind

keelatud vilja magusus pole kunagi olnud 

võrdväärne pattulangeja õigustundega,

seal ta pakib end kokku, tõmbab sukad jalga,

ajab nooleks, venitab küünelõikuse teravuses

ja poetab pisara, peegeldades seda kohmetust,

millega ta oli võlunud neid kunagi,

nüüd katsunud oma veendumuste valelikust

ja katsunud veel seda unustada, mõnitanud end

teiste valikutega, teiste omadega, vaimuvaese

vemmalvärsi viimane punkt,

siiski edasi, edasi jah edasi,

enne pidepunktide kadu ja üksinduse deformatsiooni,

suguakti pimedus saanud vaimsuseks,

orel-orgiate pidetus, peetud apokalüptiliste päevade eel,

nüüd jäänud eitava vastuse najal tärkaja-unne,

karikakra mängu pesitsuses, ooteruumis vaikus

ja noormees nurgatoolil mänginud juba viimased

paar tundi ühte ja sama lugu,

"Lily oli siin".