Selene vabanemine (turm hingeks)

Selliste tulemuste saavutamise nimel oli ta valmis ohverdama

oma niinimetatud au ja selle kartuse värina,

et siis kui suguakti viimane higitilk oli langenud 

eelmiste armastuste magatatud linadele,

ei peaks ta oma näotusele otsa vaatama,

sest mis sellest, et väline, see fassaad, 

polnud nõudnud maailmalt oma toretsevat kaotusvalu,

tema pidi olema oma enese väe ja paljulisuse 

ühtne kuningriik,

kui veenide kaetud nahkne tunne teda jalgade vahele tabas,

kattis ta oma vaoshoitused enesekindluse läbipaistva linaga,

selle õrnuses pidas ta kinni oma lubadustele,

mitte kunagi alluda,

ei ühegi vale-kandja, habemiku, ega turvise murdja

meelitustele, ei ühegi teadjamehe hurmale,

ei ühegi haigestuja appihüüule,

tema kodu oli südametuse ja pidetuse hall-ala,

fikseerimatuse kuldne paradiis,

definitsioonideta ja allilma rahule vandeks,

leegitseva mõõga ja mööda mädarada itkenud gobeläänide vahvusega

kandis ta oma hinge, kui see mis varjust valgemaks sai,

polnud küsinud muutuse hinda,

muutnud siiski ja kaisutanud enese vigade veatust,

nõnda tundis Selene, kui ühtis teise mehega,

seal eelmiste armastuste magatatud linade vahel, 

kuhu suguakti viimane higitilk oli langenud,

teate küll.