ja ta tõmbas tema käe enda ligi, vaatas sügavalt silma,
kattis enda tõelisust selle sama kire tulisusega,
silmades peegeldus noormehe hägune vaim,
kui need sõrmed olid märkamatult leidnud end
naise järve leigetest vetest,
udutajate kolleegiumi viimane tempel punasel vahal, naise näo ja armust tingitud
hurma vahel navigeerinud ideede faksimilaator, sest miks ka mitte
filtreerida tõde kellelegi,
peale rindade ringmängu, küll eest, küll tagant,
sõda nende kahe linna vahel oli lootusetult läbi, peetud parajaks ja au-asjast kaugel,
nõnda näis ainult erutatud ninadele,
et sitast on saia tehtud,
sealpool keerulist olukorda, enda poolt
keeruliseks muudetud, astus talveaeda
mõnusaks kepiks üks paine,
hingevalus ja roojatu,
kuid siiski naine.
No comments:
Post a Comment