suurima tegelikkuse naise keha vallatuisse,
sest seal pidavat tänapäeva poeedile asetatama
näivuse salajane kroon,
mõni pühapäev katsus ta end
ja mõtles oma nime salapärale, et keegi veest
langetas oma pehmeid pihasid, karguse erutuses
kikitanud nibusid, õrn kest värisemas olemise naudingust,
üksikutele pole Vergilius ainult poeedi lumm,
hüüdnimi, mille keegi ülikooliajal pani,
sensuaalsuseid võistluse eelduses kinkinud,
sest see või too naissoo esindaja oli valinud just teda
oma kannatuste vardjaks, päästjaks,
jumalikuks vahendiks, et siis hiljem tänamatu kergusega
jätta teda üksi võõraste vaimude ja vahedate valudega,
keha millega maalida tegelikust
ja armastus millega määrata autori õigust,
sealt ta tuleb surmaga silmitsi, eluga naitunud,
et vaadata sinu valedest läbi ja valida oma enese
ainumast tõde.
No comments:
Post a Comment