Saturday, December 11, 2021

Hegeli hektika

Põrmustunute ainumas väljapääs on sinu surma pealtnäha 
valguv vallandus, 
kui kogu asjaajamise roimus saab näiliselt paljastele
hingedele vaatemänguks,

kusagilt kõdu ja veini haisuse mõistuse varakambritest
leiad sa allegoorilise meta-koopa,
kus sinu laps sitsib veriste kaenlaalustega
tehnokraadi jalge ees,

läbipaistva kuulikese sees sinu suurim südame soov –
teadlikkus.


Moskoviid, kes teadis ületada Petrogradi valgeid marmoreid,
kastis võrk-ajastute ilmi nõeluvate roosidena,
punased ja valged nupud võrdlustena kõrgumas,
ühed teistest üle,                  ühe,

seesam, une, kes aitas Terra lapsi, kõditas metsavana varbaid
ja naitus päikesepoolsest aknast kukkunud neidisega,
nendest sündiski sinu tõeline pale – hukkunu leidlikkus,

näed, siin sa lamad, pilveparved loksumas üle suure sinise,
näod vastamisi,
minev, tulev ja olev – kõik saanud nime sinu esitluse järgi.


Tänapäev kiitleb sinu oskusega näha loori ja läbi selle,
kui kõigi silmil kae,
näe ahvgi, kõrv kui kääbus, kuulmas teiste inglite harmooniaid,
pole alistunud värdjate kavalkaadile, kurtide ja pimedate grupp,
huntalikud väljavaated,

needki universaalsete mängude vallas, king ja kingitus, hingki,
mõnel juhul lausa keedusalaami ja sinihallitusjuustu mekis,
uue universumi sünni juures,

seal selle päikese all, millele keegi kord nime andis.


Agar ja agraarne järelpõlv, suund rakkes ja rakkus olla,
ei venita kummi niisama, näotu aja raames, 
kindlasti raames, sest sa olid nad nõnda loonud,

keelitanud osakesi tantsima su pilli järgi,
nüüd süüdlasliku pilkega heliharki tinistades,
veeldanud veel needki, kes usukusid parematesse päevadesse,
ehk nõnda saidki nad sinna,

nüüd on jäänud veel lõpp.


Katsusin su otsmikku, polnud vaja, aga katsusin siiski, 
seal, sekundimurdosa jooksul, 
tänitasid meie rakud oma pöördvõrdelise momentaalsusega 
teineteise vahemikke, 
tahe nende ikjaks, otsus nende takjaks,

mõminaga kiirendasime me uuenemist,
mitte nagu arhailised jumalad ja nende koletised,
vaid baldahiini keisrid ja keisrinnad, orjasugu keeletu,
nadiinid suveräänsete megalomaanide altaril –
inimene , kui muidu,

siin, pärastpoole, päevapoolel, ööd kõik ahvitud,
kuu võlts ja värdjalik silm piilumas su igat,
su tögat...,

kuid ta tuli sinu järel – see minu hing.







No comments:

Post a Comment