vihast, andumusest, allasurutud vimmast,
segunenud aegade hämust liginenud vaenu ja sopaga,
siiski, ei saanud kahelda, ta karjus.
Nende sõnade taga vaid lõplikkuse paljunäoline noot,
venitatud inim-pillist, mille lopsakus huultes
tervitas nende kuuljaid,
tervitas nende sõnade vastu astujaid
oma verimagusa suudlusega, Juuda suudlusega,
seeklid kõik paratamatud, kuldse läikega,
kuid võltsid oma äärmuslikkuses,
nõnda kõlasid ta sõnad.
Pärastise pärast keelitas sõnatu mõistmine
palgeile pune kõrvale ka müstilisuse maigu,
avanenud pooride ja tõsiste ninanipsuks köetud ihadega
lagundas ühtimine vigaseid aegu ja vanuseid,
mis olid laenatud sõpradelt, sugulastelt ja vanematelt,
et siiski, oli ehk mõni ka oma.
Punaste laternate valgus kavandas näod ja vormid oma pilkega,
kavandas need üle, igaviku tehnik, sirkel käes,
vedamas ringe üle valguse ja varju,
piimapakk kotis kavaldas jahedust üle
ja näiliku valmidusega moonutas oma kehastust,
et jahedusele vastaks jahedus ja kuumusele kuumus,
nõnda nagu loodud, nõnda nagu pidi,
kuid ta oli kõigest piim ja vaim selles mängus,
rattad kõik tagurpidi, keerelnud üle õlitaja ja tema vaenu,
et näppe ei hukutaks mõni salakavalam tundmus,
nagu nendel seal punaste laternate all,
kus valgus kavandas näod ja vormid oma pilkega,
piim ikka ja kõigest piim, jahedus paratamatu.
Ta tossas vana vedurina, kui ta oma monokkli laiale ninasarvele sättis,
sarvik, mikroskoopilisi sooni täis, veri kõik kahvatu,
mitte nagu nina, see muidu, nii muidu nina,
vaid sarv, mis nagaani pärana maa poole sirutus,
kasvanud üle oma esindaja mokkade,
nööbid juba hirmul, pilk sättumuse poole,
nendes armastuse kaevikutes surid kõik – nii linnud kui inemised,
mustade nägude peal kilkasid silmad oma valgetega,
koopasügavusest immitses tossu ja inim-tõe baasil,
et lugude seotus langeb nende lugude loojatega ühte,
olenemata aeguvatest piirangutest: aeg, ruum, keha, vaim, surm.
Imiku peas kajas: "Et sa ei vajaks teisi!"
No comments:
Post a Comment