Wednesday, December 1, 2021

Kohila habemeajaja (Sevillalaadne)

Teiste põrandaalustega koos kasvatati habemeid,
nagu oli kostnud üks lullataja, sest selle kasvu näitaja
oli olnud selle kandjale vabaduse mõõdik,

ida-euroopa rõskuses näis paljudele, 
et kartufflid ja küünlaööl tubadesse piilumine
ei panustanud enam endistviisi,

et punaste ninade taga lasus andestuse kaevik,
suured laigulised silmad keset vananevat välu,
verd pumpavate musklite mikroskoopiline tänu
kinnitanud end prillide taha,

siiski tegi see lapsed rõõmsaks ja kujutas endast ohtu
vaid selle ohu kujutlejatele,
lapsed kõik sitsis-satsis, valmistanud ette enda andumuslikkuse,
et kõik tarvilik tuleks kingi jaoks teha,
et olla üle selle nende peade kõrguva punase olendi,

sajandite arm kandis endas toredust,
naitus ülesööjate ja nende õigustustega traditsiooni tarvis,
et siis õhtu veeta "vana valge" ja mälestuste seltsis,

lapsed kostitasid oma vanemaid läbi magamistoa uste
kikkis kõrvade ja räbaldunud sukapükstega,
kaminas praksus tuli, alati praksub,
öö kummitas tuulte verdtarretava lauluga
läbi laelaudade, ukseprigude, aknaviilude,

plastiliin jäässe tardunud, aknad kõik ruutu,

aga hommikul kinkis jääkristalne üksindus
oma soojust nende väikeste ja suurte hingedesse,
kes uskusid parematesse päevadesse
ja et nemad olid nende päevade kingiks,

kilkeis tuba kajas läbi sajandite, nutt oli naeru vend
ja salaja vinnastatud lootus viskas mantli nurka
ja istus oma kõvemate sugulaste seltsi,
et suruda suust sisse head-paremat,

sest selle põhja lumes,
lubas hingki end vallatleda,
priks-praks, priks-praks.

No comments:

Post a Comment