Vaimupärisusest ehk omamoodi

Rändaja ja tema seiklus kannavad tihtipeale ühte nime,

võrdväärne vaid samasse sammu kaaslastega, 

kelle iha teel oleku ja tormi vastu

on naitunud nende fernweh'ga.

Nõnda nagu kombeka salasosinameistri 

silm piilub ürdivõiet määrivat tütarlast,

kusagil varakevadise lume hägus,

päikesemuna rebu voolanud kõigisse prigudesse,

kõigisse pragudesse,

näitab oskuslik artist ja autor oma monogrammis

tema ja viimase erinevust.

Sest seal nende siirude,

nende viirude vahelises alas, vaikus või hingetõmme,

enne kui sulepea järgmise laine oma kollasele rahule tõmbab,

saab see, kes varasemalt kõledust hinges kandnud,

selle tõelise ohverduse – kinkimise.

Avades kirja, ei saa me kohe mitte jääda rahulikuks,

värisevate ja ekstaasi täis soonte armsus

kannustab seda, kes võtnud vaevaks ja seda,

kes võtnud vastu.

Udu, milles armastajad omi sümboleid vahetanud,

ajanud oma pool-nähtamatud ripsmed

üle järvesilma, seal kus rändaja kord värskes vees end leotas,

leelotades kuldsest pärjast ja tütarlapsest,

kelle juus avab sibulaid meeste rinnus.

Pisaraid valavad vaid kangemad,

tasakaalukus on homne päev, 

eilses kõik teotused ja tõotused ja nende meister,

kelle varrukast on tõmmatud peale marutõbiste veel teisigi,

torukübar uus, kuus, kuus, kuus.

Kuid temagi teab, et nüüd on kõik

ja avarus, mis kandnud endas lapsi,

näitab palet, valge puu ja tema õied

avavad end neile, kes näevad,

kamina ees istuvad õiged vaimud, sest teisiti ei saa,

pole kunagi saanudki.

Ja seal kuhu tuul kord kandis laadarõõmu,

leiab Meister oma noodi, omamoodi.