"lihtsa mõistmise kõnelust"?
Kas selle autorluse vinnutatud liha
jääb oma kõrgema väärtuse taha varju,
näsad kõik igemete vahel,
aeg vaid tema armutu politruk?
Kuidas küll jõuda manipuleeritud inimese mõistmisesse?
Kui vastupidisuses lasub võti, siis poeesia valguses
kasvatatakse muutuse kõrkjaid, vabaduse tuul veel tulekul,
üksik parveke madalikul, õied kõik ilust viimase nüriduse sambal,
sambal üks lõik: "...võimalus olla vaba...".
Kuidas küll seab valiku viimane valvur oma hellebardi
enda kõrval soiku, marsist kõnelev tamm
katmas seda oma lopsakuse ja väsinud vannutusega,
et loodus jääb loojaks,
päikese ja pilvede kõnelusis pole ohtu,
sosinad pimeduses räägivad valgusest, see miski,
see tummisuse ja sula algeist,
ehk näotu haare, mille kütkeis tunneb lõpuks
see arutu arg, et võidu võlu on kõigest kaotus...
kelle kuube vahetab see, kellel võim.
Aga sina seal, pea liivas, liiv kõik jääs,
lumekuu alguses köideti sind ohverdamiseks!
Kas astud välja? Seisad ette? Ütled julgelt?
Valid end?
Sest see, mis küsib tulemist, jalg juba lävel,
ei peatu sinu argusest,
vaat juba sööb ja joob ta sinu taldrikust ja tassist,
sussid jalas,
hõlmad eest lahti, nõuab ta puudutust.
Kas puudutad? Kas julged?
Mõnel meist jääb õhku väheks,
aga mis sellest,
lapsed nutavad ju niigi.
No comments:
Post a Comment