Somnambulist

Karje ja visklemine, õdus lapsepõlve moment, 

sunnitud ja sünnitud ja siis veel peale selle,

ainult veidikese elevuse dekooriga, kaunite

nahakandjate magushapu aroom, 

surnute päeva viimasel tunnil kadusime uttu,

kelluke lõi ja lõi ja lõi ja kaotatud sõprade nimel

võtsime viimaseid lonkse, igatsusest kaugemal,

uue maailma lävel, hullumeelsusest üle,

terve mõistuse kantsis, ilma müüride ja relvastuseta,

tulgu igaüks kel varuks vaimsus, "thy shall be loved",

unes tulid nad mitmekesi, sumbusid ühte, 

kaotasid eos selle mida pidid leidma, kui see jõuaks kohale,

ju siis mitte, aga vahekord, millest tingituna

oli see apokalüptiline lugu alguse saanud,

kehtis vanade reeglite järgi, ehk demiurg, 

kes oli ärganud oma talveunest, naasnud kihisevasse igavikku

tormavale rongile, troonil hüpiknukk, 

rooli asemel kaunite kunstide viljeleja,

tormamas, jah tormamas, Ozymandiase jalgade ette,

liivapaljandikele, Revalist kaugemale, 

lahe taga ohverdas end kuldsete juustega piiga,

sünnitas koidule tuhandeid lapsi,

nüüd ja sellisest esimesest, korduses, nüüd, nüüd, nüüd

on maailma laval vaimuvalgus ja toreduse algus,

kürb siseneb tasasuses ja loob järgmiste võimalikkuste alge,

veri pulseerib tema soontes, taob seintele tuleviku plekke,

punased ja hetkest kuivad, Mephisto, Aladon, Sombre –

Fuguay tubakakapi süljetopsis ulpivad sipelgad,

kord tõstnud üle oma massi, atlasliku visadusega,

ja ma teadsin kõige selle keskel, et armastan sind.