Ent see mäng väärib küünlaid

Surm, nad ütlesid pidi olema midagi käegakatsutavat,

siiski müütilisuse varjus ja dogmade teravate küüniste vahel,

sellest hoolimata visates elamise münti kõrgele õhku,

on surm alati selle teine pool,

veidi rohkem kui üldse pole nende eksisteerimiste surinate

vahelises alas nomenklatuurset näpuga järje ajamist,

surnule viiakse alati, kui üldse, valgeid lilli,

kari tohmaneid tudiseb lalisedes ja musta riietatuna

ühe sarga kõrval, mida siis võrreldakse teiste samasugustega,

kelle pugu kõige pringim, kelle varandus kisendab

enne kohtutundi, sitta sellest,

vanade hõimude isandad – rahvas ise, mõõtis rikkust

loodud suhete ja õnnelikuse teetas, nõnda, et väärt oleks pidu,

sest mäng oma loomuselt pidi lõppema tähistusega,

nüüd vaatab äsjatäitunu oma uute silmadega läbipaistva vee ääres

pelikani ja imestab oma suuruse üle,

avab suud matsutuseks ja sulgeb siis visiooni tagajärjel,

eelnevate elude kaja, koju jäänud vison on vist pisikese

sõrmede vahelt pääsenud ja otsib nüüd sama visalt põgenemisteed,

erinevalt inimesest, oskamata enese elu lõpetada,

vaata vaid koode, teokarbilt vaatab vastu lõpetamata lugu,

spiraalina keerleb müstilisuse kareda kuid paksu teki alla,

hea, et ilm nii ilus on, oliiviõli vahemere ciabatta peale,

ahjusoe silitus nostalgia masinavärgil, nüüd ja kohe

tormamas viimaste kaisutuste kogejaks, 

pruunid silmad ja kuldne keha liibumas parandatud peegli vastu,

ilu ja selle ilu vaatleja südames tärganud valge lill –

iga seeme vaid uue  universumi võimalus,

homme tulen ma taas, veidi teisiti, kuid siiski taas

ja me vaatame mis maagiat me luua saame,

osakeste liikumist mõjutab vaatleja silm,

sest teadlikkuse koda on kõiksus.