Saturday, April 24, 2021

Agathodaemon (kornukoopia)

Seal – ühes käes küllusesarv, teises paduvihase kroon,
mida oli lubatud peadele asetada kui hing ja selle muster
olid valla päästetud vete pühepäevane nähtus, mida iganes see ka 
oleks tähendanud, sedasi oli öeldud, rohkem polnud
kindlameelsele tarvis, anna ainult ette, kaerahelbed veega,
homseks vahtrasiirup, sidrun ja cayenne'i pipar, lange, lange, lange,

siit tuleb see mis sisemine ja ühenduv kvant, kvant, kvant,
aitüma naabruses tolknev osake,

rütm viib leiutatud südametunnistusele altari ette orjastatud kallima,
nagu nad kõik, me kõik, siis orjuse reglemendi järgi,
seob ta end ise nööri külge ja heidab ahelatesse teeseldud hurmusest,
et siis see nähtamatu tunne, mis valetab valeks, annaks lubatud rahu,

neli triljonit aastat, ikka veel, ikka veel on mõnel ketsides kivikesi,
mis nüüd on briljantseteks lihvitud,
seal ühes varrukas salapärane käsi ja teises madujas vingerdis,
peetud ebameeldivaks, tulnud välja inimese hirmu haistma,
harali keel maitsmas õhku ta ümber,

palju armastusi ja mis nimetusi selle üldistuse alt leida,
keelud ja mesimagus hoovus, kui teatud pingetest vabaks,
lõhnab roosimahla ja vöökoha puudutuse järele,
sõrm puudutab sõrme ja elupuu juurtesse voolab el vino,

Tagliafico naeratab kohevate vuntside tagant, kiidab taevani,
hääl ja selle hääle virtuoosne lajatamine rumaluse õuele,
pargitud nahkade vahele asetatud sametine vöö,
soome-ugrilik samastumine selle looja nõiduslikusega,
et siis haudadel kõndija ei peaks viimaste kõneluste vahel
liiga palju hingama, maskiks parim, suunurgad üles-alla,
alla-üles, õhku, õhku, õhku, 

rumalale piisab armastusestki,.... või siiski?

No comments:

Post a Comment