Hommik oli, hommikust oli kaugemal

Selle maailma kapriisis ja ohked meie seotud suudest,

et siis keegi kolmas, nagu alati, ikka kolmas, 

seal kusagil, võtaks oma karvase ja ahne käega

seda mida pole pakutud, veriste küünealustega

muidumaias keelitas talupojamõistust räästa alla

tuld süütama, köhatati kaks, isegi üks kord,

pask lippas lödinal, seal värisevate nahkade all

pidavat hinged asuma, võibolla tõesti,

võibolla kunagi, nüüd on süsteemsuse massilõusta

varjus, inertsi, inertsi, mustlane karjus "härje"

ja müstiliste päevade valguses usuti viha

ja õuduse jumalaid, mõni veel ingli-sukkne,

paluti kameeleonliku olemise ette tõmmata riie,

et mitte näidata ette, sest vana reaalsuse sambad

olid puidust ja hakanud vaikselt määnduma,

Emajõe Ateena soisuses, avane portaal, avaneski

ja teadlikkus, filamendid seletamatusest, küsitud 

võimalikkuste palgeil kaose hindamatu naeratus,

siit see tuleb, unenägu ei jooksegi enam eest,

seisatas tulesüütaja näo ees, puudutas ninaga

ja ütles: "enam ma ei võitle, aitab."

kodurahu huvides lahutati ja uue olemise vormeliks

sai vaba tahe, teate küll seda, mäletate,

millega me kõik, sina, mina, teiegi oleme kantud,

pärani ahvisuuga niisket õhku neelates,

taeva avarustest sadanud lõvihambaid,

kollane kiku, kollane kiku, kollane kiku,

pahviks lõi uue ärkamise sund,

aga vajalik, mis sa teed, 

magajate päralt on ju uni,

ärgates peab aga hakkama elama.