Ei lõppu, ei algustki (konstant)

Sellest üürikesest kontaktist inimese ja üliinimese vahel,

sai leiutatud tulevaste varieeruvuste amplituud,

sõnad ja nende kandjad vallandasid meeleolust enamat

ja palusid vastutasuks matmisele eelnevat lõbulaulu,

et siis see miski, mille tundmuste tagajärg sai loodud,

poleks olnud loodud selle sama tundmuse põhjusest,

vana maailm kostis püssipaugatusega, ei andnud 

alla nii kergelt, kuid leppis oma muunduse ja selle muunduse

võluga, kepike mis oli vett otsinud, otsis nüüd inimest

ja elemendid kui saanud kutse osaliseks, kantuna usust,

ei pidanud seisma võltsmaagia suletud uste taga,

assistentlik vale-jumal, paberimajandus korrast, 

ajamas nimesid sassi, unustamas paljunähtu igavikulisust,

iidne müstik, hüüdmas mõtlemise varem hinnatud tööd,

umbluuks, naeratas puhtakujulise hakkaja naeratust,

hea meel tulevase mõjutuse eest, hetk, hetk, jah hetk

enne kui kollektiivi tabanuks humaansuse lõpu virelev susin,

pöördus voolavate valguste vägi ja kinkis teadlikkuse

neile kes olid seda valmis vastu võtma, vastu võetuna,

paraja piina ja rahulduse segus, hakati elama elusid,

ja lõpp, seda ei pidavatki olema, ei algustki,

ainus konstant see muutus,

vaat juba muutuski.