Piisavatele

Või sellestki pidi saama meie elude algus,

tolereeritud vabaduse kaotus, pisukese tervise nimel,

et surra mõni teine päev, siiski, et surra,

kuid kui keegi pole suremisele andnud väära võimu nimel

oskust muuta elujanus närbuvat inim-lille

enesest enamaks, siis milleks sedagi tarvis,

kas pole paleuslik mõtteviis selle sama ülemjuhataja

õlul, kupud jäänud koju, kontrollimas vaatleja käitumist,

vaid meenutus sellest millest oht ilma jääda,

kui et üldse oht, ehk hoopis rohkem süvendet hirm,

et eksisteerib selline fabrikatsioon, kontrolli mehhanismid,

olemise mehhanismid, jõustruktuurid, kõik selle ühe eesmärgi

vannutatud valvurid, teejuhid, juhatamas neid, kes valinud 

ärgata, sinna kus vabaduse valgust täis kants,

ning neid kes unesegased, kaugemale tõelisuse lubatud õndsusest,

kusagil kunagi peatub post-traumaatilises maailmas

üks paljunäinud silmadega mehemürakas, kuldne ring

ümber kaela ja ürask südames, meelelisuse sajandist

välja saadetud, aja masin koltunud paberi serval,

numbri kombinatsioon väljendamatu, pealagi paljas,

habe vööni, nüüd ehk liialdus, igatahes enamaks valmis,

kuid enamast eemal, kallimad kõik vahaks kujutatud,

ja nende varasemate hetkede kollisioonis vaatab ka tema,

nagu iga teine, enesega tõtt, siunab oma vastase käike,

mis liiati temagi vastu olid määratud, jah määratud vaid enese poolt,

laud, mille must-valgetel ruutudel sõnum sellest

allilmast, kus kunagi sündis hadeslik erapooletus,

kes nimetab pööblit pööbliks, kui mitte see, kes on pühkinud

endalt selle varasema definitsiooni tolmu, tolm,

mille ta oli korjanud eelmiselt hingitsejalt, viirusena

levinud, kulutulena söönud kopse, et siis kõige lõpuks

vajutada valelikkuse nimel surnusööja laubale

see kuradima märk, millel ühiskondlik taak ja lubamine,

sest väärtused saavad kustuda alles siis kui usutakse

need olevat iganenud, või oli vabadus ka siin midagi enamat

kui väärtus ja iganenud maailmavaade,

igatsus kui nii võib olla?