kuigi ajastute vahelised turmtuled ja mäed mis varisenud põrmu,
halla ohtu nooruspäevi vedanud oma kiuslikel pilkudel,
külluslikkuses ei pidanud meid igatsema,
olime ju omasoodu Olijad, vaata neid päevavargaid
või vaata kuis nemad saavad siis nõnda,
kadedate melanhoolsuse ja edasilükkumatute
vangistuses, ei parem veel, vallatuses,
sidusime käsi nähtamatute paeladega,
keerutasime jalgu, punusime lausa, magades
leitute und, mõni vale, mis vale näoga tõe püünistes,
tõde oli selgemast selgem, mina valisin sind
ja sina mind ja kõik muu oli lugude kooslus,
kõik see teine, mis ei saanud meist küllalt,
oleksime meiegi, ei, meie võtsime oma elud
ja keerasime tänulikkuse lõnga sisse,
juba enne meie aega, jätsime ootama
Teadjate tundi, et siis kui valgete uste vahelt
sa sisse astusid, variseksid ja varisesidki
minu kaitsed põrmu, sünnimägede kombel,
hiljem madude keskel, kasvasid nendest
ütlemata sõnadest templid, mis kutsusid
üles anduma enese hiilgusesse,
nüüd sest nüüd on igavene, vaatan su silmi,
seletamata ilu, mille kõrval, eksisteerimise laengus,
võtsime teineteist, jäädavalt, et seal, kus langevad
õhtud ja tõusevad hommikud, kus sünnivad ilmad,
kus võtsime teineteist, võtame nüüdki,
jah nüüd, sest nüüd on igavene.
No comments:
Post a Comment