Kiskjaile (müütilisuse varjus)

Astangu taga, äkitsi ilmunud süvendi ees, küürutas
see pime mees ja väitis end nägijaks, prhh mis tema

ka teab, ühelt poolt, kas paremat polegi teha, teiselt poolt,

aga tema teadis, et targem on kuulata seda vaiksemat heli,

sest tarkus ei tõsta häält, tarkus on ütlematagi tark,

lärm on lolli lohutus, võibolla on see vaikiv enamus

maailma tõelised vardjad, kelle käsutuses on universaalsed tõed

ja valud ja pimedused millest nad läbi on käinud 

ja näinud, kasvatanud mõistmiste sihvakad oksaroad,

otstes juba kevade esimesed märgid, varsti lastekilkeid

otsides, kastva vihma ja rõõmuküllase päikese

kollastes embustes, uue maailma lävendil,

aga enne peab veel süvendikku piiluma, sest sealt 

tuleb valgusesse varjatu vägi, muahh, suudles keegi ülalt,

tiivad paksu hommiku raskuse all laperdamas aovalgusesse,

hahetava õue teispoolsuse elanikud kätest kõik kinni,

tantsisid loodusega ühte, Midase puudutuse vesine kuld

voolas iga prao ja orva sisse, mehe südamesse, muahh,

teine suudlus jättis jumalaga, tõuse siit üles ja läheme ära,

seda see ütles sõnatult, valmisolu ja värske teadmise

nägijana, seadis ta sammud rehe alla, kasvama enesest suuremaks

ja kirjutama 21se sajandi mõisnikele kirju, väidetavalt

rahva valitud, ilma rahvata, kui siis petetute rüüsteretke

alandlikud koristajad, kadaka-katedraalides oli vaikus

ja selle vaikuse eest pidi vastutama inimeseloom,

seal kirjas: kuidas te võisite, kui oli võimalus, vaba tahte

aromaatne hukk, teisiti poleks saanud, te ütlete,

nüüd seal surma teise kuningriigi väravate ees,

ei lasta meid isegi koduste juurde, surma ees

võlgu, kes seda oleks teadnud, malenupud laiali,

eebenipuu ja pöögi vallatu aroom kaisutas lõvi jalgu,

madu oli jäänud eilsesse aga siiski, kas nüüd oleks aeg,

tõusta keskmisest üle, võika sõnakõlksu (normaalsuse)

küüniste vahelt, meie inglite kodadesse, sest inglid me oleme,

kui mitte täna siis homme, kui mitte homme, siis millalgi,

selle kirja esteetilisuse taga oli puhas rõõm ja tänutunne,

sest iga sõna kastab selle ütleja essents ja kuidas

võiski nüüd keegi vastata teisiti, kui ärakäinu

on lubamise tõeline supernäidis, arlekiini tants

jäi paika, Zarathustra tuli kõrbest ja esimese roheala

valvureiks olid suuresilmsed lapsed, mõneti vallatu näht,

kuid maailmade vahetuses on oma ilu, taastumiseks

mõni vili, seekord ilma head ja kurja tundmata,

kõik kui osava mängija element, kvant, kvant, kvant,

sealt paremate maailmade tagant tõusis su magav hiiglane,

pühkis silmad ja ringutas, säras tuhandet päikest

ja astus olemisele vastu, kingiks midagi, mille nimes

võisid leida enda tähti.