kui paljude inglite laulu pole inimesed loodud kuulama,
neil pole kõrvu, et enesegi sõnu kuulda,
kui paljude loodute naeru jäetakse looduse salajastesse
puhmastesse, kadaka-katedraalidesse, õdususe meistriklassi,
suur kitsesilmne vanaema rääkis andestamisest,
vaata vaid, juba sulavad värvid kokku, nõia elu, nõia elu,
aprillis vedas soe tuul jalgu järgi ja kirjutas nõndaviisi
linnatänavatele oma vallatus keeles uue ärkamiseaja retsepti,
valem mille tees ja antitees olid ühe mündi kaks poolt,
inimeste kehades, valguse seeme, pimeduses kasvanud,
nüüd istun ma siin ja vaatan sibavaid ohkajaid,
sina ja minagi olime kord nende poolt ja nende vastu,
nüüd kaugemal kui miski muu, kuid lähemal endale,
ei vahuta ükski suu, ei kipita ükski silm,
veresooned täis müütilisust, süda täis müstilisust,
kollaste kaartide valendavas siras, pühkinud elamise tolmu
ja asetanud need viiruki ja madalmaade kondiitri parima
pala kõrvale, vanaemad uhkust täis, naised kes pidid
äratama mehi, oodanud terveid sajandeid, siin me oleme,
kuidas saame aidata?
No comments:
Post a Comment