Kuldne õunapuu

Nad söövad mu ihu vilju ja ma tean selle võlu uhtumist,

kuhtumist nende essentsi, seal orgasmides siplevate olendite

võidujoovastuses, head ja kurja tundmata, siiski, 

nüüd olen ma siin, eemal ja samaaegselt niivõrd sees, 

ehmatuses oma vasttärganud jõus kui et langenu,

sarved kasvanud kokku minu müütilise paramooriga,

loodud sellest samast savist, millest kasvanud mäed,

nüüd, nende Babüloonia kastetud roheluste vahel,

eelneva elu käsi katsumas seda sama savi, maagia millega

äratasin sind on oma vastumeelsuses toonud mind

selle inimeselooma läheduseni, puudutus mille vahel

pidi olema suurim õnn ja kindlus, nüüd kaugus ja miski veel,

millele nime ei osata anda,

kujutluse hämarusest on kasvanud kuldne õunapuu,

teadlikkuse meelelisuses maitsed, kõrgemate tasandite

üminas, seal tajusin sind, taaskord loodute kaosest,

looduse helluses, tuule keeles ja enamaks võimeline,

selle klaaspärlite harmoonia ja mängurite tõelisuses

kandsin sind endaga selle näilisest kaugemal Sinuni,

sinu pisarakujuline olemus langenud meie ühtsuse merre,

kuidas teisiti, me näeme nüüd kõige rõõmu,

seda eriti su kuldsetest silmadest.