nägemise valuga oli kõiki neid teisi alla surunud,
ei allunud mu keha, ei allunud mu vaim,
kusagil vahealas, kus meenutuste kahurvägi oli oma
laastamistööd teinud, piilusin räsituna teispoolsuse
horisonti, olles veendunud lubaduste kuldses säras,
et neis ka mingit sisu oleks olnud, selles ma ei kahelnud,
hiljem võttis mõni neist ka valelikke enda külje alla,
uputas nad enda peki ja vati sisse ja hingas ülesande
raskuse all, andumisest mitte ühele vaid mitmele jumalale,
kõigil inimeste näod,
kergusega tuli see kõik välja, kergusega köhiti talvine rokk
ja pesti linad, küpsetati varda otsas vana liha ja maitsestati
künnimaa lõhna ja rõske keldriga,
kergusega söödeti inimlapsele sisse valesid
ja irvitati kui üles hakkas ajama, rind oli vaja kummi saada,
tähtpäevade kombe kohaselt pidi ohvrimeel jääma veel
vaid ohvri enda kanda,
siis süvendati hilisema lõpu nimel,
et ka nemad on ühiskonna osa,
nägin koju tulles laste kuritegu:
konnal oli kõri läbi lõigatud,
kuningas on surnud
elagu kuningas.
No comments:
Post a Comment