Tõelise loome esimene laul (paradiisist)

Selle laulu saatel nad aelesid oma võigastes olukordades

ja peale selle polnud neil mingitki, ma kordan, mitte mingitki

kahjutunnet enese ja veatu nautlemise kohta,

kõledal moel keelitati üksteise nahkadest neid mudeleid,

mille peale õrnahingelisemad, ehk poeedidki, 

ütleksid, et kodutu tunne, siis keerati teine külg

ja naeratati kallimale mööda kips seina prigusid, 

lootes et selle mõju ka saatjale jõuab,

nüüd tusasusest lähemalt, ei kellata ega meistrita,

vaid programmist ja definitsioonidest, mis langeb väljapoole

aega ja ruumi, teate küll, need teisenenud mõistmised

süsteemidest, vahemaa, mis vibratsioonidest leiutatav,

üle elu suurune pjedestaal üliinimesele,

nimi kattuv peegeldusega ja mõte jäänud selle 

valetava eilse varju, õõõõõh, taas kordab jäljendit

masenduses ja kottis silmaalustega kontrollija,

uskudes vormi ja struktuuri, uskudes seaduste korrapära,

ise ägades selle sama korra raskuse all,

vabadus on vist tõesti sunnitud paratamatus

neile kes sellest illusioonist kümne küünega kinni hoiavad,

et olla see näotus ja mask, mis hoiab võltsuse konstruktsiooni

oma inertsis, pealagi paljas, valgus koputamas uksele,

teadlik, teadlikuks, teadlikumaks, et siis tõuseks

magavad hiiglased oma unest ja neid ei takistaks miski,

ei keski, tuli ja torm ja märts, mille sarnast pole eales nähtud,

varjud lõppenud enne kui alanud, uksed kõik pärani

ja seal kus igavikuline samm oli väidetav normaalsus,

puhub vali tuul, tasandite olemine piiramatu,

maapealse paradiisi koidik ja need kes valmis 

laulma tõelise loome esimest laulu.