ja need kes loodud valeks on saanud kergeks
ja need kes on saanud vihaks on leidnud meele
et mõne vale ja selle vale kandja on põleva puudutuse
ainumas norm
ja et ootus mis oli meiega oli saanud võõrapäraseks
teadvuseks kelle üksindusel
ja selle üksinduse inglinäol oli naeratus
ja naeratusega said nad võitu mitte teistest vaid enesest
mis vahva ja piirideta olemine on ilma vajaduse ja vajatuseta
ta mõtles ja ei teadnud mida selle mõttega peale hakata
helistada kellegi võõra kella kes on lühikese aja
pikameelne valvur
olla majakas kellegi võõral merel
tulla selle kõrvale kes enese kõrvalt langenud
õhtu viimane sõna oli hommikust erinev
pruunisilmne jõgi voolas ja oli selle erinevuse
intiimne väljendus
selle loomingulise õnne pilgeni täis peeker
sillerdava rohelise vahe meenutus – muutuse värv
aga meile kes me leidsime teineteist mõistuse tagant
oli kingituseks mitte puudutus vaid teadmine
et siin kusagil peidetud või valla
eksisteerib tõelise maagia autonoomne näht
täht paistis
vilkus lausa
ja suurusehullustuses universum
kelle peopesal ma linnukese kombel istusin
suudles mind
ja ma suudlesin vastu
No comments:
Post a Comment