jumalatest ealeski aru saamata, küündinud võitude
ja kaotuste elitaarsete mõnudeni ja siiski, ja siiski
enneolematute küsimuste tagant piiludes ei hooma
humanoidne hingitseja oma algust ega lõppu,
sest teadagi, et seda polevat ja kui oli, siis kellegi
orjastaja leiutisena, mõistmata põhjust, kas vajagi,
ju siis mitte, sealt nad kasvasid kokku – taevakehadeks,
universum, seks ja raha olid saanud müütideks
mida tabude ja hirmude najal istutati teadmatute meeltesse,
mõjutamaks nende olematuid vajadusi, teaduse eskiisist lähtuvalt,
et öelda, see on õige ja see on vale, see on ilus ja see on kole,
kuid me teadsime juba varem, ehk oma raskuse ära kandmisest,
ära andmisest, et kõik ja mitte midagi on üks üheselt mõistetav,
see mis asus numbrite taga, pani kohkuma need tavalised,
kelle erilisus oli samade kohkumuste taga, midagi mille eeldusel
varjas kuldne, jah taaskord see kuldne ring, kera, pall, spiraal
oma tõde, ainumas ja vahe, lõiganud multistruktuursete sälkudena
oma olemust juba enne meie aega, siin vaid peatumispaik
enne tõusu ja ülesande jõudest lähtunud samaväärsuse aimdus,
valetaksin, kui ütleksin, et olen olnud siin,
tulin minagi samade hoovustega, mis kandnud on dimensiooniliste
vaeguste jaanalinnupäid, vaadanud liiva alla, alt kuhugi mujale,
nõnda nagu üleval, nõnda ka all, veidi teisiti, nagu ikka,
lõpetuseks valguse keskmes hoidnud kõike ja kõiki,
kuni viimane keha on lõpetanud hingamise,
seekord tõesti ainult omal valikul, sellel tõelisel,
vabal valikul, surmast ja valust prii,
igaviku tahte meeletu jõuga, kergem kui udu
sinu langeval ripsmel, vaadatuna selle gravitatsioonitusse,
alguses võetakse maa, siis südametunnistus,
mille joonistas keegi kolmas ensele teadmata
ja seal lugudes lugude sees
vabanesime teineteiseks.
No comments:
Post a Comment